Foto: PantherMedia/Scanpix
Uudised
7. veebruar 2020, 15:18

Artikkel on Naistelehes ilmunud 08.02.2017

Appi, mu laps on nutisõltlane!

Nutiseadme külge kleepunud teismelised ajavad lapsevanemad meeleheitele. Kas õigesti tegutsedes õnnestub järeltulija «päästa» või ongi tegemist uue normaalsusega? Tegime kahenädalase eksperimendi.

Viimasel ajal mööduvad meie pere õhtud järgmiselt: mina loen raamatut, minu 12aastane laps on arvutis. Teen süüa, laps on arvutis. Käin jalutamas, laps on arvutis. Olen mures, sest internet ja ajakirjad on täis artikleid, mis räägivad nutiseadme zombistavast mõjust. Mind hirmutab mõte, et ka minu poega Axlit võiksid tabada mõõdutundetu arvutikasutamise viljad: unehäired, ärevus, depressioon, alkoholism ja muud õudused. Nagu sellest veel vähe oleks, avastan ühel sombusel talveõhtul, et ei saa aru, mida mu laps räägib. «Emme, ma sain Clash Royale’is Arena 8sse! Sa ei kujuta ette, selleks tuli läbida Bilder’s Workshop, Royal Arena!»

On viimane aeg võita tagasi laps, kellega veel hiljuti mängisime ujulas allveelaeva ja uljast purjekat. Et oma ainsat järeltulijat helendavatest ekraanidest võõrutada, võtan appi nõustaja Mari-Liis Tikerperi soovitused.

 

  1. KASULIKUD KOKKULEPPED. Kaasa teismeline oma plaanidesse ja koosta näiteks nädala kava, mis sisaldab nii meeldivat kui ka kasulikku. Tegelikult saavad teismelised sageli isegi aru, et telefon pole elu, kuid aeg nendega kaob kiirelt.

 

Arutledes pojaga, millised ühised tegevused võiksid meie õhtuid täita, leiab ta, et parim oleks batuudi-, vee- ja kaubanduskeskus. Mina leian, et koristaks veidi, teeks midagi head süüa ja ehk loeks midagi huvitavat, aga ei võida oma ettepanekutega raasugi populaarsust. Lepime kokku, et kõikvõimalikke keskusi võime külastada küll, aga esmalt täidame kohustusi. Poeg noogutab armulikult. Kasulikuks ja sidet tugevdavaks tegevuseks osutub igaõhtune nõudepesu ja kuivatamine. Kui teda varem toimetustes appi palusin, vinnas ta end diivanilt üles ja loivas kööki raske ohke saatel. Seekord aga ei vaja ma lihtlabast nõudekuivatajat, vaid nõudepesuosakonna kuivatustiimi peaspetsialisti! Järgmisel õhtul tahab ta olla ka nõudepesuosakonna ülemjuhataja (see olin enne mina) ja tomsawyerlikult tõrkudes luban ma tal nõusid pesta, ise kuivatan. Tema on uhke, mina olen uhke. Töötab!

 

  1. ÕUEMINEK PÕNEVAKS. Kutsu teismeline endaga õue kaasa. Mõtle, kuidas käik just tema jaoks huvitavaks teha – kolage seni tundmatutes kohtades, mängige geopeitust (see käib küll nutitelefoni abiga, aga siiski värskes õhus), pildistage, tehke tervisesporti. Ehk sobitub ka mõni lapse sõber teie seltskonda!

 

Õueminek on õudne ettevõtmine ka minu jaoks. Lepime kokku, et vaatame «Simpsonid» ära ja lähme siis välja. Kuigi poeg tahaks kõõluda turnimisredelil, mis on meie maja ees, ei taha mina niisama passida ja külmetada. Meil aga veab, ja mitu õhtut järjest! Leiame kõnniteelt madalad õhukese jääga lombid, mille peal käies kostub äge krõmpsuv heli. Ja siis, justkui kirsiks tordil, on teel ka täiesti sile kiilasjää! Sellel libiseb parajalt hoogu võttes päris pikalt. Lõpuks peab laps mu ise koju lohistama, oleksin tahtnud veel ja veel jääl liuglemise vabastavat tunnet nautida. Kodus langen väsinult, kuid õnnelikuna diivanile, poeg teeb piparmünditeed. Hiilgav! Ekraan ei tule meeldegi!

 

  1. REEGLID KOGU PERELE. Leppige näiteks kokku, et õhtusöögi ajal jäävad telefonid teise tuppa. Selle asemel võtke arutlusele mõni perekonda puudutav teema, mille juures on oluline ka teismelise arvamus (perereis, plaanid, sünnipäevakink vanaemale).

 

Õhtusöögi ajal on minu telefon tavaliselt käekotis, pojal siiski käeulatuses. Ei hakka juuksekarva lõhki ajama ja lasen sel nii olla. Laua taga noa ja kahvliga on igav süüa, teeme seda ju igal õhtul. Mina köidan lapse tähelepanu n-ö pidulikuma momendiga. Kui söök on ühiselt valmistatud, on sel ka hoopis teine mekk. Seda esiteks. Teiseks kolime kogu tavaari diivanile, katame «laua» kandikule ja istume vastastikku, kandik meie vahel. Tõstan piimaklaasi ja tervitan teda tänase päeva puhul. Soovime teineteisele head isu ja asume järgmise päeva pidurooga plaanima. Suurepärane!

 

  1. LÄHENDAVAD VESTLUSED. Kui ühised jutuajamised on jäänud peres tagaplaanile, ei pruugi teismeliste «rääkima meelitamine» kohe õnnestuda. Sa tunned oma last. Küsi temalt nõu, kaasa ta plaanide tegemisse ja püüa tähelepanu võites jututeemasid edasi arendada.

 

Kuidas saada teismeline rääkima sellest, mis ta hinges toimub? Mina tean! Meil on kokkulepe, et loeme raamatut – mina viis lehekülge ja tema viis lehekülge. Töötab nii kohustusliku kirjanduse kui ka vabatahtliku lugemisvara puhul. Käime koos raamatukogus ja avastame «Berti päevikud». Selles leidub palju teemasid, mida minusugune iidvana saurus enam hästi ei mäleta, aga mis tema jaoks on vägagi aktuaalsed. Pärast poja lugemiskorda tekib ideaalne paus, mil raamat rändab minu kätte ja pakub hea võimaluse küsida, kuidas tema Berti hingepiinu ja rõõme näeb. Ehk noorsookirjandusele toetudes leiab tee teismelise hinge küll. Ausalt!

 

  1. ETTEVÕTMISED SÕPRADEGA. Kui võimalik, aita leida lapsel ühiseid tegevusi koos sõpradega. Osalegu üritustel, käigu boolingus või tehku muud, mis eeldab nutitelefonide kasutamise vähendamist. Kui suhtled ka sõbra vanematega, saad laste tegevusi ühiselt kokku leppida.

 

Kahjuks ei tööta. Minu autoriteedist ega ka fantaasiast ei piisa, et kokku tulnud poiste käest nutitelefon kätte saada. Kui poeg on küla peal, istuvad nad kambakesi helendava ekraani kohal, räägivad õhinal uusimatest veebimängudest ja itsitavad ohjeldamatult.

KOKKUVÕTTEKS. Neliteist päeva kestnud eksperimendi jooksul sain aru ühest väga olulisest asjast. Nimelt polegi küsimus niivõrd noore inimese nutiseadmest võõrutamises ja selle küljest ärakangutamises, kuivõrd inimliku kontakti taasloomises ja ema-lapse vahelise sideme tugevdamises. Mul pole ammu nii tore olnud! Nüüdki ütleb poeg aeg-ajalt, et teeme midagi koos, ja pakub abi. Seda, et ta unustab end ekraani taha, juhtub endiselt ja ilmselt tulevikuski, ning minul on aeg leppida, et elu lihtsalt juba on selline. Et nutiseadmetel on tänapäeva elus oma koht ja isegi kui ma end kringliks väänaks, ei saaks ma seda muuta. Peaasi et lähedus kalli inimesega kaotsi ei läheks …

Kaasa laps arutellu!

Nõustaja Mari-Liis Tikerperi soovitab uurida, kuidas näeb teismeline ise oma ajakasutust. «Nipid töötavad paremini, kui saad temaga koos olla, aga omaetteoleku ajal nutiaja vähendamiseni peaks ta ise jõudma. Kuidas ja miks see oluline on? Püüdke selleni jõuda ühise aruteluga. Karmidel juhtudel on olemas ka võimalus limiteerida nutiseadmete kasutamise aega tehniliselt ehk tahvelarvuti ja telefoni saab mõnel juhul üle veebi välja lülitada, arvuti lülitab end välja teatud aja täitumisel jne.»