Blogid

HELENI BEEBIBLOGI | Uskusin, et maimik võib olla kiire nagu madu, kadudes sekundiga silmist, ennast vigastades ja asju lõhkudes (14)

Helen Kõpp, 8. veebruar 2020 12:00
Helen KõppFoto: Stanislav Moškov
Ma ei teadnud enne lapse saamist, et imikuga nii kohutavalt raske on, kuid see, mis toimub praegu maimikueas, on üllatavalt lihtne. Möödunud suve alguses sai Carmen aastaseks ja kui imikuiga lõppes, läks ikka meeletult lihtsamaks. Seega suvi oli temaga koos juba päris lahe. 

Nagu mul olid enne lapse saamist beebieast imekaunid kujutluspildid lapsekäruga loojangusse kõndimisest, mis absoluutselt tõele ei vastanud, nii olid mul ka maimikueast hoopis teistsugused kujutluspildid, mis nüüd absoluutselt tõele ei vasta!

Samal teemal

Infoks nii palju, et Carmen on nüüd aasta ning kaheksa kuud vana. Varsti saab ta seega kaheseks! Ma ei oleks eluski arvanud, et ma ise seda tundma hakkan, aga nüüd on tõepoolest aeg lendama hakanud – ta on nii suur juba!

Kuid mida päev edasi, seda üllatunum ma olen oma lapse üle! Kas tõesti on maimikud sellised? Kas tõesti nad on nii targad? Eks ma seletan siis lahti, milline oli minu kujutluspilt ning mis on tegelikult reaalsus.

Ma kartsin, et niipea kui titt mobiilseks muutub, nii ta terve elamise laiali lammutab. Pistab käed pistikupessa, piinab kogemata kasse, sööb samal ajal kassikrõbinaid, lõhub ära mööbli ja tassib räpaseid asju mööda elamist laiali. Vähe sellest – ma arvasin, et laps on iseendale ka täiesti eluohtlik, toppides kurku absoluutselt kõike, mida ta maast leiab, olgu selleks siis kassiokse või pudelikork. Mitte et kasside okse maas pidevalt oleks, aga ma mõtlen siinkohal just seda, kui kiire on laps pahandust tegema – ei jõua kasside järelt veel ära küürida, kui laps on juba end ohtu pannud. Kui keegi veel ei tea, siis kassid oksendavadki mõnikord karvapalle välja. Mõnikord kutsuvad nad seda ise esile, süües muru.

Igatahes mõtlesin, et kõik sahtlid tuleb mul nüüd kinni teipida, ravimid peita põhimõtteliselt lae alla, igale kraanile lapselukud panna ning kümme korda päevas pühkida põrandat, et jumala eest maha ei jääks mitte ühtki väikest objekti millega saaks end lämmatada.

Lisaks arvasin ma, et maimik võib olla kiire nagu madu, kadudes sekundiga silmist, saades vigastusi ja lõhkudes asju, mis olid mul enda meelest väga ohutult ära pandud.

Kust mul sellised kujutluspildid tulnud olid? No eks ikka teiste lastevanemate kirjeldustest. Paljud olid mulle netis kirjutanud, et see imikuiga pole mitte midagi, võrreldes igal sekundil suitsiidi harrastava maimikuga. Vanemad kurtsid, et sure või ära, kui õudne see kõik on. Oi, mul juba ununes see, kuidas laps pidavat poes end pikali viskama ja röökima.

Nii ma end mentaalselt ette valmistasin, arvestades nende hirmsate stsenaariumitega. Tegelikkus on aga üllatavalt teistmoodi. Muidugi Carmen ka jonnib, vahel satub isegi hüsteeriasse. Aga muud nagu polegi. Pealegi see jonn on suht lebo.

Ükskõik kui väikesed asjad võivad kuskil vedeleda, aga Carmen ei topi endale suhu mitte midagi peale toidu. Üllataval kombel ta teab ülihästi ka käske/keelde. Kui ma talle ütlen, et midagi ei või, ja seletan ära põhjuse, siis ta seda ei tee ka. Ma pole kunagi näinud, et ta kassitoiduga mängiks. Ta teab, et see on kassidele, ning vaatab pealt, kui ma loomi toidan. Ma ei pea kartma, et ta kasside veenõusse kätt sisse ajaks või nende nõudest kalu ringi tassiks. Pealegi ta mängib kassidega väga armastusväärselt. Teab, kuidas paitada, ning kassidele meeldib ta ka.

Lisaks ei tassi ta räpaseid asju mööda elamist laiali. Vastupidi, ta viib prügi prügikasti. Kui talt mähe ära võtta, viskab ta selle ära ning ootab, millal ma teda pesen. Ta teab kõiki tube. Näiteks kui ma talle ütlen, et nüüd läheme vannituppa hambaid pesema, siis seda ta ka teeb ja väga hea meelega kusjuures. 

Uskumatult hästi teab ta ka sõnade ja lausete tähendust. Näiteks võin ma tal paluda radiaatori sisse lülitada ning ta teeb seda – minnes ise eemale ning teatades tähtsalt, et see on kuum. Ta ei katsu kunagi ohtlikke asju. Kui ma teen talle selgeks, et miski on ai-ai, siis ta ei katsu seda kunagi. Ta juhib aeg-ajalt isegi tähelepanu sellele, et tegemist on valusa objektiga, viidates sellele näpuga ning teatades, et see on ai-ai.

Kui ma midagi olen ära keelanud, siis olen talle ka põhjuse pikalt ära seletanud. Et kas objekt on valus või ohtlik. Keeld jääb tema jaoks ka edaspidi selgeks ning ta ei käpi neid asju, mida ma pole lubanud.

Minu sahtleid pole ta kunagi näppinud, kuigi seal on ohtlikud asjad nagu maniküürikomplekt. Mul oli plaan need sahtlid kõik kinni teipida ja värki, aga sellel polegi mõtet. Ahjaa, ma saan tal isegi rahulikult küüsi lõigata. Kui ma endale maniküüri teen, sirutab ta oma sõrmed ette, et ma tal ka küüned ära lõikaks. Ja nii kui ma panen asjad sahtlisse tagasi, ei kavatse ta neid enam üldse võtta.

Muidugi võib juhtuda, et ta lõhub midagi ära, kuid see pole midagi nii mastaapset, nagu ma varem kartsin. Ta näiteks lõhkus mu statiivi, aga ise ma jätsin selle vedelema. Põhimõtteliselt ta tutvub küll kõikide asjadega, mida ma vedelema jätan, kuid ma ei keela. Ma seletangi, millega on tegu ja milleks seda kasutatakse. Kui tegemist on juhuslikult millegagi, millega ta mängida ei või, palun tal selle endale tuua. 

Ning minu imestuseks ta teab liigagi hästi, milleks mida kasutatakse. Väga huvitav oli see, kui avastasin, et ta teab, et nutiseadmetega saab helistada. Ta paneb need kõrva juurde ning teatab "halloo". 

Ta on harjunud, kus asjad käivad. Näiteks toob ta kohale minu riideid, kui ma hommikul riietun. Ta tahab aidata mul sokke jalga panna. Õue minnes toob ta alati mu saapad mulle kätte. Nii nunnu!

Kõige huvitavam on, et ta saabki kõigest aru, mida teised räägivad. Minu elu teeb see väga lihtsaks, sest ma saan talle käske anda ning ta teebki, nagu ma palun, ja ülihea meelega.

Ma vaatasin täna, et ta küll mässab sahtlitega, aga ainult nendega, kus on sees kilekotid, millega ma olengi lubanud mängida. Nende väljavõtmine ei tee suurt hullu midagi. Tavaliselt paneb ta need tagasi.

Uskumatu ikka, kui nutikad sellises vanuses lapsed olla võivad! Ja uskumatu mõelda, et ma ei pidanudki mööblit lapsekindlalt mullikilesse mässima! Ta on ka väga ettevaatlik ringi liikudes – ma ei teadnudki, et nii väikesed lapsed nii hoolsad on! Aga eks ma olengi talle erinevaid tekstuure õpetanud. Näiteks ta teab, mida tähendab "libe" ja "aste". 

Võib-olla ongi see praegu kõige kergem iga, ma ei teagi. Kindlasti ootab mind veel üllatusi ees. Väsitav on küll – tal on minust ka palju rohkem energiat! Jookseb pidevalt ringi! Hea, et kassid temaga joosta viitsivad, haha.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee