MARILYN JURMANI BLOGI | Ma ei ole valmis tegelema kaitsekihi alla peidetud valusate tunnetega (3)

Transformatsioonilise hingamise läbiviijad ise ütlevad, et iga kord justkui võtan enda emotsionaalsest kaitsest ühe kihi vähemaks ja vaatan, mis seal all on. See kord oli minu jaoks emotsionaalselt ikka väga keeruline. Kui ma eelmisel korral juba peaaegu tundsin, et olen justkui saanud mingi suure segaduse lahti harutada ja vesi on selge, siis nüüd sain aru, et seal on midagi veel.

Kirjeldasin seda Lenale niiviisi, et kui mu tunded on ookean, siis selle vesi on nii selge ja rahulik, et saan vaadata ookeani põhja. Aga seal näen ma suuri musti kive. Need kivid ei ole koledad ega ohtlikud, vaid üsna ilusad ja sädelevad. Samuti saan ma aru, et need ei ole mitte altpoolt sinna tulnud, vaid justkui sinna pandud ja kõvasti sisse surutud, nii et käega üle tõmmates ei häiriks üldse.

Mis aga transformatsioonilise hingamise ajal hakkas juhtuma, oli see, et need kivid hakkasid sealt pinnast välja tulema. Ja see tekitas vastupandamatut tunnet, et ma tahan nad sealt ookeanist välja urkida, et saada see vesi veel puhtamaks. Samal ajal tekitas see soov minus tohutut hirmu, kuna ma ei ole valmis tegelema sellega, mis nende kivide all on. See tundub mulle  liiga hirmus.

Lena tõi mulle hiljem imeilusa analoogi sellest, kuidas inglisekeelne sõna recover, mida kasutatakse näiteks trauma ja sõltuvuste ja kannatajate teraapiat iseloomustades, tähendab otsetõlkes uuesti katma. Eesti keeles me ütleme tihti: taastama. Selles ei olegi midagi halba. See on vajalik, et me saaksime oma elu elada, näiteks kui oleme kogenud mingit lapsepõlvetraumat või muud taolist, mis tundub liiga ränk, et üle elada.

Aga jooga ja transformatsiooniline hingamine näiteks ei tegele nii väga recover'i kui discover'iga. Eesti keelde otse tõlkides tähendab see katet ära võtma, aga me kasutame rohkem sõna avastama. Ehk siis selle asemel, et katta juhtunu kõva kiviga, et see aitaks edasi elada, võtame me kivi pealt ära ja vaatame, mis seal all on.

Siis ma sain aru, mis seal all minu jaoks on. Ma nägin nende suurte mustade ja läikivate kivide all, mis on mind toetanud kogu mu elu, seda osa endast, mis ei ole tegelikult kunagi saanud võimalust suureks kasvada. Justkui need emotsioonid, millest ülesaamiseks olen need katnud kaitsekihiga, jäidki sinna ja sellesse vanusesse, kus ma olen läbi elanud mingi trauma. Tegelikult ei ole selle kihi all need tunded kunagi päriselt terveneda saanud.

See on minu arust nii põnev, kuidas selliste visioonide ja mõistmiste juurde saad sa tulla vaid läbi iseenda hingamise.

Juulis tuleb mulle stuudiosse jälle külla Michele Barocch, kellega olen teinud eelnevad seansid. Mina igatahes ei jõua seda ära oodata.