Lastekodus kasvanud pime Veronika: „Oma tulevikku saab valida.“

«Ma ei saa valida, mis on olnud, kuid ma saan valida elu, mida ma elada soovin,» lausub Veronika Sõstar. Sünnist saati pimeda naise elu on täis käänulisi kurve, nüüd on ta leidnud rahu ja kutsumuse muusikas.

Veronika (31) veab kolmandat aastat Tartu rahvakultuuri keskuse projektijuhina regilaulutubade sarja. Kümme aastat on ta tegutsenud erivajadustega noorte ansamblis Allikabänd. Sünnist saati pime naine tunnistab, et tema huvi muusika vastu on järjest kasvanud tänu sellele, et ta sai ise Mikk Sarve loitsulaulude lühikursusel aimu laulu väest. «Pärast seda on mu elus väga palju muutunud!» kinnitab ta.Veronika varasem elu on sünnist saati täis käänulisi kurve. Enneaegsena – vaid 850 grammi ja 33 sentimeetri pikkusena sündinud naise silmad ei olnud hetkeks, kui ta maailmaga kohtus, veel lõpuni arenenud ning Veronika sündis pimedana. Fakt, et piiga ei hakka elus ehk kunagi nägema, oli põhjus, miks ta sünnitusmajast lastekodusse sattus. Seda luges Veronika täiskasvanuna dokumentidest.

Tugi iseseisvumiselÜhtekokku on Veronika elanud neljas lastekodus. Täisealisena tulnuks noorel naisel elama minna hooldekodusse, kui Tartus intellektipuudega inimestele ja nende lähedastele tegevust ning tuge pakkuv Maarja tugikeskus poleks otsustanud rajada iseseisva elu üksust, kus lähedasteta noor kodu leidis. Maarja tugikeskusesse sattumine oli Veronikale suur õnn. «Ma ei tahtnud hooldekodusse, sest mul oli nii palju unistusi. Mul oli kogu aeg tunne, et mul on nii palju teha,» meenutab ta. Nüüdseks on noor naine liikunud sama asutuse kogukonnas elamise teenusele ning tal on valgusküllane ja ruumikas tuba Tartusse ehitatud uhiuues ning uhkes peremajas. «Ma olen iseseisev, aga samas on vajadusel olemas ka inimene, kes mõne mure korral abistab,» kiidab ta seesuguse elamise plusse.Tänu Maarja tugikeskusele on Veronika saanud iseseisvuse õppimisel tublisti tuge, sest nagu ta märgib: lastekodus kasvades ei õpita sageli selgeks elementaarseid oskusi. Näiteks oma rahaga arvestamist. Seetõttu satutakse iseseisvasse ellu astumise järel raskustesse. Veronika sissetulek ei ole suur, peale pensioni teenib ta pisut ka regilaulutubade läbiviimisest, kuid vaatamata sellele paneb ta iga kuu veidi kõrvale. «Kunagi ei tea, milleks see hea on,» lausub ta. Naise viimatine ost on toanurgas uhkeldav trenažöör. «Planeerisin selle ostu päris kaua,» sõnab Veronika naeratades.Trenažöör võimaldab talle igapäevast aktiivset liikumist, mis muidu on nägemise puudumise tõttu pärsitud. Kui muidu tuleb naine oma eluga suurepäraselt toime, siis just linnas liikumine on see, milles ta abi vajab. «Ma ei ole väga hea orienteeruja,» tunnistab ta.