Anne Veski: „Ma saan kogu aeg komplimente, olen sellega harjunud!“

Sugugi mitte kõiki näitusi ei avata sellise peoga nagu «Anne Veski. Tähelend» 6. veebruaril Maarjamäe lossi ajaloomuuseumis. Tol avaõhtul on etteaste ka popdiivalt endalt ja siis saab eksponaatide vahel koos temaga jalutada.

Näitusel näeb Anne Veski lavakostüüme ja muudki, mis kuulus 1980ndatel lauljanna töise elu juurde. Võib laule kuulata ja kaasa laulda. Anne on välja otsinud helikandjad, millel ta hääl kõlab – kassetid, vinüülplaadid. «Õhukesi painduvaid vinüüle pandi muusikaajakirjade vahele – kuna ajakiri ju paindub, sobis sinna just selline plaat,» meenutab lauljanna. Kassettmakk on tal siiani kasutusel: «Vahel tahan mõnd vana lugu kuulata, siis võtan harjumuspäraselt kasseti ja näed, mängibki.»Näituse pilkupüüdvaimad eksponaadid on artisti kostüümid. Väljapaneku idee pärineb Marion Laevalt, kes on stilistina Annele pildistamistele kostüüme toonud. «Need sobisid mulle alati, seetõttu meil koostöö klappiski,» kiidab muusik.Tema kodumaja katusealuses on tallel muljet avaldav garderoob. Päris kõiki kunagisi kostüüme siiski alles pole, sest suurimad lemmikud sai ribadeks esinetud.

Anne, kas kostüümid sündisid valdavalt uute kontsertkavade jaoks?Kui töötasime 1980.–1990ndatel Eesti NSV Riiklikus Filharmoonias, pidid artistid igal hooajal uue kavaga välja tulema. Selleks telliti ka uued riided, koostöö Tallinna moemajaga oli tihe. Mulle tegi palju kostüüme tollal hästi edumeelne Len Girin.Kui hakkasime välismaal käima, eks siis ostsin ka sealt alati midagi. Lõpuks muutusin suureks kombineerijaks – panin ühe detaili ühest, teise teisest kostüümist, sest televõtteid oli palju ja iga kord tahtsin kanda midagi uut.Kontsertidel vahetasin kostüüme alati kolm korda, et need läheksid kokku sellega, mida laulan. Kunstnik joonistas kolm-neli kavandit ja nende seast valisime. Saan ju ise ka aru, mis mulle sobib. Mul on põhimõte, et olen tähtsam kui kostüüm, aga see peab toetama mu esinemist, seda kaunistama.