Foto on illustratiivneFoto: PantherMedia/Scanpix
Suhted
21. jaanuar 2020, 13:13

Artikkel on ilmunud 15.02.2017 Naistelehes

Nõustaja annab näpunäiteid – kuidas oma vanematega rahu sõlmida (1)

Katkised suhted vanemate ja teiste lähedastega röövivad hingerahu aastateks, kui mitte kauemaks. Keerukast suhterägastikust võib leida väljapääsu teraapiaga, mida nimetatakse perekonstellatsiooniks. Mida see endast kujutab, selgitab koolitaja ja psühholoogiline nõustaja Kristel Rannamees.

Kristel soovitab abivajajatele tihti raamatut «Perekonna varjatud seadused», mille autor on üks tema paljudest õpetajatest Tiiu Bolzmann, eesti päritolu pereterapeut ja õppejõud Argentinast. «Inimesed vajavad perekonda kuulumist. Selle teadvustamine aitab leppida nii mõnegi vastuoluga, ehkki vahel tundub, et ilma koormavate peresuheteta oleks elu palju lihtsam. Inimene jääb alatiseks oma vanematega seotuks,» toob naine välja mõtteid sellest teosest. Me ei saa muuta minevikku, aga saame seda aktsepteerida. Saame võtta oma vanemaid sellisena, nagu nad on või olid. Saame muuta oma suhtumist ja leida nii enda sees rahu.

Selleks ongi välja töötatud perekonstellatsiooni grupiteraapia, mis võib aidata lahendada paljusid eluküsimusi: hingelised ja kehalised haigused, depressioon, ängistus, hirmud, trauma ja vägivalla tagajärjed, vanemate ja laste vahelised probleemid, paarisuhted. Ka tööl tekkinud või rahaprobleeme saab selle teraapia raames käsitleda. Meetodi rajas saksa psühholoog ja terapeut Bert Hellinger, kes on selle avastusega toonud psühhoteraapiasse suure läbimurde. «Öeldakse, et üks konstellatsioonitöö võrdub 70 individuaalse psühhoteraapiatunniga,» nendib Kristel.

Kolm pereelu tähtsaimat seadust

Iga konstellöör lähtubki oma töös kolmest kõige tähtsamast Hellingeri väljatöötatud seadusest. Esiteks kuuluvuse seadus. Kõiki perekonnaliikmeid ja ka teisi inimesi ühendavad sidemed. Inimesed, kellega oleme seotud, on alati meiega, sidemed nendega võivad küll olla erineva tähtsusega, kuid hinge tasandil loodud ühendus kestab igavesti. Eelkõige oleme seotud päritoluperekonnaga, oma abikaasa ja lastega, kuid ka sõprade, õpetajate, kolleegide ja teiste inimestega, kes meid elu jooksul saadavad, kuid ei kuulu perekonda.

Teiseks hierarhia seadus. Sellel, kes tuli suguvõsa süsteemi varem, on eelisõigused nende ees, kes tulid sinna hiljem. See tähendab, et vanematel on eesõigus laste ees, vanematel õdedel-vendadel nooremate ees, eksmeestel ja -naistel nende ees, kes tulid suguvõsasse hiljem. See seadus tähendab, et on tähtis austada oma vanemaid, austada ka endisi mehi-naisi ja hoolitseda esimesest abielust sündinud laste eest. Kõige prioriteetsemad peavad olema aga suhted oma partneriga.

Kolmandaks andmise ja saamise tasakaalu seadus. Perekonnaliikmed annavad ja võtavad pidevas vastastikuse vahetuse protsessis. «Saamise» ja «võtmise» vahel on suur erinevus. Esimene on passiivne ja kompromissitu, samal ajal kui teine on aktiivne ja tähendab kohustust. Harmoonilises pereelus valitseb tasakaal võetava ja antava energia vahel. Järgnevad näited on tuttavad peaaegu kõigile. Inimene ainult annab, täidab kõikide soove ja palveid. Ühel hetkel on ta aga tühi, tal pole enam energiat. On ka teine äärmus, kui inimene ainult võtab. Ta teab täpselt, mida vajab, ning seab oma suhted selliselt, nagu talle kõige kasulikum on. Ka need suhted on määratud varem või hiljem läbi kukkuma.

Tajutakse esivanemate tundeid

Erinevalt psühho- ja pildidraamast, kus võimalikke rolle või stsenaariume mängitakse, on konstellatsioonide puhul tegemist tajumiste ja tunnetega. Konstellatsioon erineb teistest teraapiavormidest eelkõige lähenemise poolest. Kui enamasti on psühhoteraapias fookus probleemil, siis konstellatsioonis on fookus tulevikulahendusel.

«Vahel tuleb inimestele küll sõnad ette öelda, n-ö suhu panna. Seda selleks, et pereliikmed saaksid üksteisele taas silma vaadata. Näiteks «Mul on kahju, et nii on läinud» või «Nii palju elu on jäänud elamata»,» ütleb Kristel.

Konstellatsioonitöö üks peamine mõiste on konstellatsiooniväli. Sellele paigutab peategelane oma suguvõsa liikmete esindajatena teisi rühma liikmeid. «Inimene ise valib grupist, keda ta tahab ennast esindama, konstellöör ettekirjutusi ei tee. Samas võivad need liikmed kehastada ka abivajaja iseloomujooni (näiteks eneseväärikust) või mõnd haigust. Usaldan väga, mida esindajad välja näitavad, isegi juhul, kui esile toodud emotsioonid räägivad vastu sellele, mida inimene endast avaldab. Selleks ongi konstellatsioonitöö mõeldud – see aitab inimesel silmi avada,» ütleb nõustaja.

Konstellatsiooni idee on seisundite ja alateadlike mustrite nähtavaks tegemise kaudu ühendada inimese isiksus ja hing. «Me töötame isiksuse ja hinge vahelise suhtega. Isiksus püüab säilitada kontrolli iseenda ja oma elus valitsevate olukordade üle. Hing on see, kes pole rahul ja otsib muutust terviklikkuse suunas,» kirjeldab Kristel.

Tulemuseks elumuutus

Konstellatsiooni fenomen seisneb selles, et inimesed hakkavad tajuma suguvõsa liikmete tundeid ja seisundeid. Meetodi rakendamise tulemusena võib saada nähtavaks, kuidas põlvest põlve ilmnevad haigused, foobiad või suhete ootamatud katkemised võivad läbi alateadlike sidemete olla seotud meile eelnenud põlvkondade raske saatusega. Armastusest oma esivanemate vastu soovime võtta osa nende koormat enda kanda. Oleme nendele lojaalsed. «Näiteks võime olla pidevas kurbuses või seletamatus süütundes. See võib olla tingitud meie esivanemate valust, kes kaotasid sõja ajal palju lähedasi. Sellega aga paneme sageli kinni enda elujõu või kaotame oma elust rõõmu. Me justkui ei tohiks rõõmustada või elada täiel rinnal, kui esivanemad seda ei saanud. Õnneks on võimalik kõike muuta!» lohutab konstellöör.

Kuidas muutus reaalselt sünnib? Muutes üht tegurit konstellatsiooniväljal ehk üht osa tervikust, muutuvad automaatselt ka terviku teised osad – suhtumised ja hoiakud. «Inimene peab töötoas tegelikkusega silmitsi seisma. Ta peab lubama endale kõike, mis seal juhtuma hakkab. Emotsioonid, mis teda töö käigus valdavad, võivad olla väga tugevad, kuid tegelikkuse nähtavale toomine ei tee haiget, vaid on pigem vabastava mõjuga.»

Ometi pole eesmärk otseselt depressiooni ravida või haige sümptomitest vabastada, see ei lahenda abieluprobleeme ega muuda kellegi saatust. Hetkel, kui reaalsus võetakse vastu sellisena, nagu see on, aktsepteerides nii enda kui ka kõikide perekonna juurde kuuluvate liikmete kohta süsteemis, võib toimuda muutus inimese tajus. «Sellest hetkest alates võib ta hakata tegema oma elus teistsuguseid valikuid, mis võivad viia lõpuks nii enda kui ka inimsuhete tervenemiseni,» teab Kristel. Lahenduse ja vabanemise toob selle meetodi puhul tegelikkuse nähtavaks saamine, selle tunnistamine.