Blogid

MARILYN JURMANI BLOGI | Seljavaluga elamine on kohutav  (8)

Marilyn Jurman, 19. jaanuar 2020 13:05
Foto: Marilyn Jurman
Täna tunnen, et tahan rääkida seljavaludest ja enda kogemusest sellega.

Nimelt kui ma alustasin joogaga, siis tihtilugu just lõdvestuse ajal, peale seda, kui kõik poosid olid tehtud, andis seljavalu tunda. Ega ma kohe ei saanudki aru, et mis see on ja huvitav, mida ma  tunnis „valesti“ tegin, et nüüd selg pikali lamades valutama kipub.

Samal teemal

Olgu siis öeldud, et olen üks nendest, kes pikka aega arvas, et sirgelt seismine tähendab puusade taha ja rinna ette lükkamist, mis ilmselgelt loob eriti tugeva nõgususe selga.

Esimest korda viitas sellele üle kümne aasta tagasi mu akrobaatika õppejõud Hellar Bergmann, kui õppisin veel Viljandi Kultuuriakadeemias näitlemist. Mäletan, kuidas ta suunas mind tõmbama puusi ettepoole ja hoidma neutraalset lülisammast. See ajas mind tol korral niiväga naerma, kuna kogu aeg tundus, et kukun kohe ninali. Ma arvasin ise, et olen raudselt ettepoole kaldu. Peeglist kontrollides aga avanes mulle üllatus, et tegelikult seisin rahulikult ja pulksirgelt.

Kui ma esimest korda meie It’s Yoga Tallinnas Seljajoogat õpetava Enely Jäägeri tundi läksin, siis palus ta meil kõigepealt selili lamada. Öeldes, et see on kõige neutraalsem asend seljale. See viis mind kohe kümme aastat tagasi sinna peegli ette ja sain aru, et muidugi. See on seesama sirge asend. Alustan ju ise samuti just selles asendis oma tunde, kuigi püsti seistes.

Miks siis on nii, et kui ma olin just joogaga alustanud, mu selg nii hirmsasti just selles neutraalses asendis tunda andis? Vastus võib olla, et seesama kehaasend, mida olin pikalt sirgeks pidanud ja mida siis nüüd läbi jooga hakkasin muutma/tasakaalustama, andis lõpuks tunda. Enne olin vaid tajunud seda läbi selja väsimise ja soovi istuda või puhata. Siis nüüd muudkui liikudes, voolides, hingates ja paindudes, andis keha märku – tegele minuga. Ja ma kuulasin oma keha. Mitu-mitu aastat hiljem ei ole ma enam neid seljavalusid tundnud. Ei tavaelu elades ega ka joogatunnis.

Aga selleks oli vaja regulaarselt ja teadlikult praktiseerida. Ka Enely rääkis just meie viimases blogis kodukal, kuidas ta üldse seljajoogani jõudis ja minu arust on see lugu imeilus. Aastaid tagasi sattus ta autoavariise ning pidi pärats seda pikalt elama 24/7 koos seljavaludega.  Samal ajal hakkas Enely tegelema joogaga ja regulaarse joogapraktika abil vabanes ta täielikult kõikidest seljavaludest. Nagu ta ise ütleb, et ta vaimustus joogast nii väga, et tahtis seda kõigiga jagada ning õppis aastaid jooga juhendamist ja seejärel veel juurde joogateraapiat, pühendudes oma juhendamises just seljamuredele.

Minu meelest on ta lugu seda enam inspireeriv, et kuigi teda hirmutati isegi ratastooliga, siis vastupidiselt väljapoolt tulevale negatiivsusele võttis ta oma elu juhtimise enda kätte ja peale joogaga tegelemist avastas veel surfamise ja lumelaua ja nüüd käib isegi maratone jooksmas. Mulle meeldib Enelyt ennast tsiteerida: „Ületades koos teiste tuhandete inimestega finishijoont, tundsin kuidas kõik on maailmas võimalik, kui väga tahta.“

Ma ei kujuta ette, kas oled kunagi seljavalu kogenud, aga kui oled, siis kindlasti tead kui kohutav see võib olla ja ka seda, kui veider on sellega elama õppida. Võib-olla lausa ära unustades, et tegelikult on elu ilma seljavaluta võimalik. Jooga ja eriti just seljajooga on kindlasti üks suurepärane vahend teekonnal seljavaluta elu suunas.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee