MARILYN JURMANI BLOGI | Küsimustes elades jõuad varem või hiljem vajalike vastusteni

Tunnen ennast aina enesekindlamalt kuulates ja jagades koos grupiga suhtumist joogasse ja ellu. Ilmselt on ka psühholoogiaõpingud toonud kvaliteeti juurde teise kihi, aga eelkõige saan ikkagi aru, et igasugune kogemuste jagamine algab eelkõige kogemisest. Üks asi on asjad lihtsalt selgeks õppida, aga on hoopis teine kvaliteet ka õpitut praktiseerida ja siis jagada.

Tihtilugu taban õpilasi sama küsimuse ees, kus ma ka ise seisin viis aastat tagasi – kuidas ikkagi on õige ja mismoodi ma ennast peaksin tundma. Mina olin sarnases kohas oma koolitaja teekonna alguses. Ja vahel oli maru raske leppida, et vastust ei olnud. Vahel siiski on. Oleks ju mugav, kui keegi lihtsalt ütleks, kuidas on õige ja siis ma õpin selle selgeks ja nüüd on kõik forever hästi.

Nii kaoks aga ära vähemalt meie koolituste põhiline iseloomustus – äratada üles oma sisemine õpetaja. Pluss, ma olen leidnud selles vastuste mitte otsimises ja küsimuses elamises ka väljaspool joogasaali palju kasu. Elades küsimuses on need vastused, mis minuni on lõpuks jõudnud, tihtilugu palju rohkem minu olemuse ja vajadustega kooskõlas. Jooga on individuaalne praktika, nagu mulle meeldib tihti õpilastele öelda, vestlus su meele ja keha vahel.

Seega me ei sunni iial kedagi kuhugi poosi või hinda kellegi praktikat rohkem või vähem edasijõudnuks. Juba sõna edasijõudnu võiks ju pigem viidata teekonnale, kus on kellegi stardijoon olnud – ja öelda seda puhtalt poosi välimuse või liikumise kiiruse või vormi järgi, oleks minu arvates täiesti vale. Mõne inimese stardijoon on peale pikka iluvõimlemispraktikat tohutu paindlikus, kuid võibolla  on tal vajadus kasvatada jõudu. Seega selle inimese praktika ja poosid näevad välja hoopis teistsugused, kui selle omad, kelle stardijoon on aastate pikkune jõusaalitrenn. Proovin alati olla avatud faktile, et mina ei tea, mis teiste inimese kehas toimub.

Muidugi saab soovitada ja suunata, mis on ohutu ja mis mitte. Ma saan ka kindlasti juhendada, mis aitab kaasa tulemuse saavutamisele. Aga taaskord, võibolla mõne inimese stardijoon on hoopiski keerulisem psühholoogiline trauma, ja sellisel juhul võib olla praktika, mis võibolla füüsiliselt justkui näeb välja lihtne, vaimselt vägagi väljakutsuv. Näiteks mõtted, kus kipud ennast teistega võrdlema. Ennast teistest halvemaks või võib-olla hoopis paremaks pidades jääb tihti hinge tunne, mis ei aita kaasa tervenemisele ja võib tekitada juurde rahulolematust elu, iseenda ja ennast ümbritsevate inimeste suhtes.

Sellepärast ma naudin alati erinevaid jooga- ja muid vaimseid praktikaid ning koolitusi – et me ei tegele vaid füüsilisega. Vaid läbi füüsilise on olemas võimalus ka tõeliseks rahuloluks ja armastuseks. See on ilmselt see kõige teenivam miski, mis mul on selle koolituse teise nädala alguseks tulnud ja mida teiega jagada tahtsin.

Kas oled ka tundnud jooga või mõne muu vaimse praktika kogemises midagi sarnast?