Režissöör Jaan Tootsen: „Tahtsin näidata Fred Jüssit sellisena, nagu ta on siis, kui ta on üksinda.“

Film Fred Jüssist on väga eriline, poeetiline jutustus, kus looduskaadrite lummus võtab hinge kinni ja loodusmehe sõnad teevad nii tänulikuks selle eest, et ta meil on. Rääkisime «Olemise ilust» režissöör Jaan Tootseniga.

Millised Fredi mõtted on sind puudutanud?Üks, mis filmistki kõlama jääb – viljakas mittemidagitegemine. Fred on aastaid jutlustanud oma metsaskäikudest, et istub lõkke ääres ja vaatab 24 tundi, kuidas lõke vuhiseb taevasse.Eks loodusmehi ole maailmas teisigi, aga Fredi teeb eriliseks see, kuidas ta seob kultuuri ja looduse.Veel läheb mulle korda, kuidas ta räägib elu muutumisest ühe eluea jooksul. Fredi salvestatud loodushääled ja fotod on dokument kadunud maailmast, mida enam ei ole. Filmiski kõlab helisid aastaist 1977–1988.

Kui keeruline oli seda filmi teha, looduses kaameraga liikuda? Polnud lihtne. Tegime Frediga kokkulepe, et ei solguta teda väga palju. Olid valitud ajad, millal temaga välja läksime. Väga-väga olulist osa täitis operaator Joosep Matjus, kelle eelmine film oli «Tuulte tahutud maa». Joosep filmis loodust ka omal käel ja vahel käisime koos.