Lugejakiri: kolleeg nuhib minu järele – isegi WCs ei saa rahu! (1)

„Palk ja IT-alased teadmised võivad neil head olla, aga täiskasvanuks pole neist enamus saanud,“ kirjutab 32aastane Andri.

„Peerukotid toolidel, kleeplindi ja märkmepaberiga kaetud arvuti või töölaud – need on niivõrd sagedased, et julgelt võin väita – ei möödu isegi ühte nädalat, kui keegi mingi taolise totrusega lagedale ei tuleks. Kui taolised asjad oleks ootamatult harvad, siis võiks ju mõni isegi nalja teha, aga enam ei jaksa. Olen aasta siin tööl olnud, aga järjest lapsikumaks see elu siin läheb,“ kirjeldab Andri.

„Nüüd on üks kolleeg suisa haiglaseks muutunud. Käib ja luurab minu järele. Nagu oleks mingi salapolitsei nuhkimise all,“ täpsustab Andri: „Puhketoas käib ja nillib, mida ma loen, mida ma söön. Isegi kohvi kohta uurib, et mida masinast võtsin. Järjest haigemaks asi muutub, sest enam ei saa rahu ja üksindust nautida ka vetsus. Kabiinist lahkudes pidin talle uksega muhu otsmikule virutama. Passis mul ukse taga. Isegi vetsus ei saa rahu! Ja kui ta eile minuga veel „juhuslikult“ samasse kohta sööma sattus. Ma enam ei vastanud talle kah sõnagi. Sõin, tõusin, maksin ja lahkusin. Ka üks teine kolleeg on küsinud, et mis tol vennikesel minust on. Muudkui piidlevat ja piiravat mind. Kui ma ainult ise end häirituna ei tunne, vaid juba teised seda märkavad, siis midagi on ikka nihu,“ leiab Andri.

Mees ei oska arvata, mida kolleeg ta jälitamisega saavutada soovib. „Ma ei usu, et ma talle mehena meeldin. Pigem tahab mingit lolli nalja teha või tõesti – nuhib mingil muul põhjusel. Piinlik on suisa mõelda, et keegi on veel täiskasvanuna niivõrd lapsik, et selliseid tegusid teeb,“ leiab Andri.