Lugejakiri: miks minnakse ilutulestikku vaatama koera või beebiga?! (6)

„Mu sotsiaalmeedia on endiselt lõhkemas neist postitustest, kus keegi otsib taga oma kadunud koera. Ja sugugi pole ülekaalus ainult ketti jäetud ja end lahti kiskunud koerakesed. Ei! Palju on ka neid neljajalgseid, kes on suisa sülekoertena veetud aastavahetust õue paukude keskele vaatama. Miks? Kas peremees ei suuda 10 minutit koerast eemal olla? Tõenäoliselt on ta lihtsalt puruloll,“ põrutab Maris vihaselt.

„Mõni hipster või lumehelbeke tahab ehk väita, et tegu on elustiiliga, kus pere teeb kõike koos. Pere hulka arvatakse siis koer. Selle viimase väitega ma võiks nõustuda, aga miks peaks oma pereliiget ja lemmikut ohtu seadma – sellest ma aru ei saa,“ selgitab Maris.

Naise sõnul selgitavad nüüd oma koeri jahtivad omanikud, et seni ei ole loom pauku ja kära kartnud.

„Mõni julgeb isegi avalikult väita, et on ise paukudega koera harjutanud. Täitsa hullud! Üks kirjutas, et oli akna avanud, misjärel koer aknast välja hüppas. Õnneks oli sel perel aed ümber maja, aga no kuulge! See ei ole normaalne mõtteviis! Mis neist inimestest siis saab, kui nad lapsed veel saavad. Ma ei taha sellele isegi mõelda. Praegu muretsevad nemad ja ka võõrad inimesed nende kadunud loomade pärast. Kas seda jama on siis vaja? Kas ei võiks oma loomad turvaliselt tuppa jätta? Ajab ikka marru,“ pahandab naine.

Marise sõnul pani teda aastavahetusel ka pead vangutama see, kui südaööl tänaval beebikärude ja kõhukottidega imikuid märkas.

„Ärge nüüd väitke, et noored vanemad tahavad kah aastavahetust nautida. Mis juhtub, kui aastal või paaril jäävad paugud ja raketid nägemata? Midagi ei juhtu! Vaata kasvõi aknast! Aga ometigi oli neid lapsevanemaid piisavalt, kes ei suutnud mõelda oma maimukeste heaolule, vaid ajasid möllu ja melu taga. Kas siis oli üldse neid lapsi vaja muretseda, kui millestki loobuda ei suudeta? Kurb on igatahes,“ on naine kaaskodanikes pettunud.