Inimesed

Marina Kaljurand: „Nii kaua, kuni minu verd tahetakse, käin ka doonoriks.“ 

Helle Rudi, 18. detsember 2019 16:58
Marina Kaljurand annab verd Marina Kaljurand annab verdFoto: Erki Parnaku
«Selle väikese valu kaalub kümme korda üle tunne, et oled head teinud,» ütleb poliitik Marina Kaljurand ja rõhutab, et vere andmine pole pooltki nii hirmus, kui sageli arvama kiputakse.

Nii nagu täna, otse lennukilt, ei ole Marina (57) varem verd annetama tulnud. Esimene peatus pärast Brüsselist saabumist pole sugugi mitte kodus, vaid Ädala tänaval.
Pelgulinnas asuva verekeskuse registratuuris tervitab külalisi kolm töötajat. Meeleolu on sõbralik ja soe. Iga natukese aja tagant astub välisuksest sisse mõni doonor. Mõni teine aga tuleb juba teiselt korruselt alla, et vere loovutamise eest tänutäheks meene valida.
«Mina käin siin kaks korda aastas: lastekaitsepäeva ja jõulude paiku,» räägib Marina registratuurile lähenedes. Keskmiselt võib täiskasvanud naine verd loovutada iga kolme kuni nelja kuu tagant ja mitte rohkem kui neli korda aastas. «Minul on tekkinud ka mõni suurem paus. Reisimise tõttu,» mainib ta.
Registratuuris tekib korraks oht, et seekord jääb külaskäik õige lühikeseks. Kuna ID-kaarti pole käepärast, tuleb reisikoti põhjast välja otsida pass. «Hea, et pass ikka kaasas oli,» ohkab eurosaadik kergendatult.

REGISTRATUUR: Esmalt on vaja välja otsida isikut tõendav dokument. Sobib nii pass, ID-kaart kui ka juhiluba.Foto: Erki Parnaku
KÜSIMUSTIK: Teiseks tuleb vastata tervist puudutavatele küsimustele.Foto: Erki Parnaku

Samal teemal

Kõik ei pääse verd annetama
Enne verekeskuse arstiga kohtumist tuleb doonoril ära täita terviseteemaline küsimustik. Selleks on eraldi ruumis neli arvutit. Ülevaade tuleb anda nii reisimisest, haigustest kui ka enda seksuaalelu ajaloost. Lisaks peab doonor kinnitama, et on puhanud ja tunneb ennast hästi. Edasi pääseb arsti jutule.
«Mind on kaks korda arsti juurest tagasi saadetud,» kõneleb Marina vastuvõtu alguses, mil arst kontrollib tema vere hemoglobiinitaset. Üks kord oligi veres liiga vähe rauda, teinekord oli aga põhjuseks hiljuti väisatud India, kuna see on malaariapiirkond. «Ma ei käinud seal isegi hotellist kaugemal, aga ikkagi ei lubatud verd andma. Nüüd olen targem ja kontrollin verekeskuse lehelt üle, kas üldse tasub tulla,» ütleb ta. Muide, reeglid ongi praeguseks muutunud. Selgub, et kui vanasti tähendas reis malaariapiirkonda vere loovutamises aastast pausi, siis nüüdsel ajal võib pausi pikkuseks kujuneda vaid mõni kuu. Pärast nelja kuu möödumist saab verekeskuses vastava analüüsi teha. «See on küll tore uudis,» on usin doonor rõõmus.

TERVISEKONTROLL: Enne vereloovutamist kontrollitakse, kas doonori näitajad on normis. Mõõdetakse nii vere hemoglobiinisisaldust kui ka vererõhku. Lisaks käiakse üle eelnevalt täidetud küsimustiku vastused.Foto: Erki Parnaku
Foto: Erki Parnaku

Tuleb tagasi inimeste pärast
Marina doonorikarjäär sai alguse juba välisministeeriumis töötamise ajal. Praeguseks on daam juba kogenud doonor ja käinud verd annetamas kokku 20 korra ringis. «Minul endal pole doonoriverd vaja läinud. Küll aga minu abikaasal, kellel oli raske operatsioon,» selgitab naine isiklikku tausta. Ehkki see teadmine teeb selgemaks põhjuse, miks seda vaja on, ei käi ta verd annetamas ainuüksi seetõttu. Tagasi tuleb ta ka siinsete inimeste pärast. «Nad on siin väga sümpaatsed,» kiidab ta personali, kes doonorite eest hoolitsevad.
Seekord on Marinaga kaasas ka tütar Kaisa, kes tunnistab, et vere annetamise tulemusena on koju kogunenud aukartustäratav kruuside kogu. «Meie peres on ema ainus, kes nii regulaarselt verd annetamas käib,» lausub tütar. Kaisa sõnul on nii tema kui ka vend pärinult isalt selle, et nõeltega torkamine neile hästi ei istu. «Kas vend ajateenistuse ajal ei käinud doonoriks?» uurib Kaisa emalt. Mõlemad kehitavad õlgu. «Mees on mul ka korra doonor olnud, siis, kui tütar sündis. Nõukogude ajal oli see kohustuslik,» mainib poliitik.

VÄIKE TORGE: «Ega torkamine mõnus ole, aga see pole nii valus, nagu enamik inimesi arvab,» kinnitab Marina.Foto: Erki Parnaku

Foto: Erki Parnaku

Hirm on suurem kui valu
Vereloovutamine toimub teisel korrusel. Pärast klaasikese mahla joomist ongi Marina kord. Ta saab koha, kus on võimalik nii aknast välja piiluda kui ka televiisorit vaadata. «Meelelahutust ma selleks ajaks ei otsi. See läheb nii kiiresti, kõigest 15 minutit,» ütleb ta.
Lühikese ajaga jõuab täpselt läbi mõelda näiteks poenimekirja või mõne muu mõtte, mis on enne poolikuks jäänud. «Muidugi ei hakka ma kellelegi valetama, et see pole üldse valus. Ikka alguses tunned, kui kanüül või süstal sisse pannakse. Kuid protseduur ise ei ole valus,» lükkab ta ümber kõige levinuma müüdi. Ka enesetundele ei pane see põntsu. «Jah, sel õhtul ma ei lenda ja võib-olla üritan natuke vabamalt võtta. Aga pole mingit muret hiljem koertega metsas väike ring teha või kodus askeldada,» sõnab doonor.

Elundidoonor
Ühe annetuse käigus võetakse doonorilt 450 ml verd. See on umbes kümnendik viiest liitrist, mis kehas on. «Kaua aega läheb, et see tagasi tuleks?» uurib Marina. Tuleb välja, et keskmiselt kulub selleks kaks kuud ja siis on verevarud tagasi normis. «Mina oleks pakkunud nädalat,» teeb ta suured silmad.
Marina leiab, et doonorlus on selline asi, mida kellelegi peale suruda ei saa ega tohigi. «Igaüks otsustagu ise, kas saab, kas sobib ja kas see on võimalik. Saan väga hästi aru, et on neid, kes ei saa seda teha. Nendel on teised võimalused head teha,» ütleb ta.
Kuid seoses doonorlusega on Marina teinud veel ühe otsuse. «Tean, et Eestis juba täidetakse elundidoonorikaarte. Ma pole seda veel teinud, aga oma perele olen juba öelnud, et oleksin ka elundidoonor,» räägib ta.

KÕIGE POPULAARSEMAD MEENED: Registratuuris räägitakse, et rahvas haarab ikka uute meenete järele. Praegu teevad ilma termoskruus, keraamiline tass, müts ja veepudel. Kuid läheb ka klassika, milleks on šokolaad ja mesi.Foto: Erki Parnaku

Kõige keerulisem valik
Pärast vereloovutust ja tassikest kohvi läheb Marina tagasi registratuuri, kus kõik algas. «Mul ei ole veene üldse näha, aga alati leitakse need esimese korraga üles,» on ta endiselt imestunud. Vitriini ees, kus väljas erinevad meened, läheb natuke aega. See on vist ka kogu protsessi kõige keerulisem moment. Kuigi hing tahaks väga uut tassi, langeb seekord valik veepudeli kasuks. «Euroopa Parlamendis käivad kõik oma veepudeliga ringi,» tõdeb eurosaadik.

ÕNNELIK DOONOR: «Jõuab see number, milleni jõuab. Nii kaua, kui minu verd tahetakse, käin,» ütleb Marina Kaljurand, kes annetab verd kaks korda aastas.Foto: Erki Parnaku

Kes sobib doonoriks?
Doonoriks sobib terve, puhanud ja söönud inimene, kes kaalub üle 50 kg. Ta peab olema Eesti Vabariigi kodanik või elanud Eestis elamisloa alusel vähemalt kolm viimast kuud. Sobiv vanusevahemik on 18–60 aastat.
Mõni päev enne doonorina vereandmist oleks soovitatav hoiduda alkoholi tarbimisest ja vahetult enne vereandmist ei tohi suitsetada, sest muidu satub verre nikotiin. Toit ei tohiks ei eelneval ega ka vereandmise päeval olla liiga rasvane ja peab sisaldama piisaval hulgal vedelikku.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee