Inimesed

LOE JA IMESTA! Anne Veski, Jaak Ahelik, Jüri Arrak jt legendid räägivad, kuidas vanasti pidutseti 

Verni Leivak, 27. detsember 2019, 06:00
kes: Peeter Volkonski (vasakul), Jüri Arrak foto: Jaak NilsonFoto: Jaak Nilson

Aegu tagasi oli rohi rohelisem, päike kollasem ja lumi valgem. Tundub, et ka pidudest osati paremini viimast võtta. Vähemalt nii kinnitavad selle loo viis peategelast.

«Ega me mingid pühakud ole. Iga mees peab teadma, kui palju ta kannab.»Anne Veski, legend juba eluajal

«Lapsena olime aastavahetusel alati kodus ja jätsime majas tuled põlema, kui kesköö eel Rapla keskväljakule läksime. Sinna kogunes kogu linna rahvas. Paugutati, sooviti üksteisele head uut aastat ja koju jõudes põhjendas ema, et tuled jäeti põlema sellepärast, et näeksime ka uuel aastal koju tulla. Tegime siis veel väikese söögi ja ootasime, millal ometi algab saade «Välismaa estraadimeloodiaid ja -rütme», kus astusid üles Saksa, Itaalia ja veel mõne maa artistid.Välismaal olen samuti tihti uut aastat vastu võtnud, eriti Moskvas või Lenskas. Kord olime Surguti linnas ja esinesime seal ööklubi uusaastapidudel kümme päeva järjest, nagu venelastel kombeks on. Võtsime uue aasta koos rahvaga vastu, igal õhtul publik vahetus. Meie olime nende asutuste pidude peaesinejad.Nõukaajal Harkovis esinesime samuti kümme päeva, siis tuli kümne päevaga viiskümmend ülesastumist ära. Leidsime seetõttu, et oleme Töövapruse ordeni ära teeninud.Uut aastat võtsime säärastes oludes vastu nii, et kui esinemine tehtud, kogunesime mõnes hotellitoas kaetud laua ümber. Tervitasime üksteist ja läksime üsna pea laiali, sest järgmisel päeval toimus kell kaksteist juba kontsert. Pidime olema rivis nagu sõdurid!Niisugust asja, et ma pidutsemise tõttu lavale ei jõuaks, pole kunagi juhtunud. Aga noh, ega me, nagu öeldakse, mingid pühakud ole. Eluaeg pole olnud, aga iga mees peab teadma, kui palju ta kannab.Ausalt öeldes ei käi ma enam üldse pidudel, sest esinemised toimuvad ju suures osas nagunii peoõhkkonnas. Tavaliselt näen pidutsejaid eemalt, kõrgelt lavalt ja pean ütlema, et osa oskab melu nautida, osa mitte. Mõni ketrab terve õhtu telefoni ja tekib küsimus, miks ta sinna üldse tuli?! Vahel istuvad kõrvuti ka kaks inimest ja selle asemel, et suhelda, vahivad telefoni. Mulle on see arusaamatu – pidu on ju selleks, et kokku tulla, nautida elu, arutada maailma asju ja lüüa tantsu!Olen sedagi tähele pannud, et alkoholi tarbitakse võrreldes varasemaga tunduvalt vähem. Vanasti oli ju nii, et külakuked tõmbasid ninad täis ja hakati omavahel ärplema. Ikka läks kakluseks, kuid nüüd sellist asja enam pole. Ollakse mõõdukalt vaoshoitud, parajalt lõbusad ja mulle see meeldib.Vana-aastaõhtutel oleme aga alati tööd teinud ja tore, kui saan seda teha Tallinnas. Hea on pärast esinemist koju tulla ja edasi naabrite juurde minna. Naaber laseb veel paukugi ja oma seltskond tuleb kokku. See pole sugugi suur, metsikult suurt seltskonda ma ei vajagi.Tegelikult on minu jaoks aasta suurim pidu abikaasa Benno sünnipäev 12. juunil. Koguneme meie aias, nii tore on, kui sugulased ja sõbrad suisel aal kokku tulevad.»

Samal teemal

27. jaanuar 2020, 12:36
Anne Veski: ma ei taha osaleda „Eesti laulul“
31. detsember 2019, 12:18
Tuntud Eesti inimesed räägivad: millised on nende möödunud aasta tähtsaimad õppetunnid?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee