SAATUSE IROONIA – naine, kes kutsus kümme aastat kõiki nahavähki ennetama, sai ise sama diagnoosi (1)

Kas pole irooniline – naine, kes kutsus kümme aastat kõiki nahavähki ennetama, sai ise sama diagnoosi. Oktoobris eemaldati Pirje Lehtmaa jalalt pahaloomuline nahakasvaja. Vapper daam kolis seejärel perega Hiiumaale ja kandideeris hooldekodu juhatajaks.

Veidraid sünnimärke oli Pirjel (48) varemgi esinenud – kaks neist oli eemaldatud seljalt ja üks ka näolt. Ent kui mullu augustis avastati jalalt nahakasvajaga, kaasnes sellega šokk. Pirje: «Olen ju ise kutsunud vabatahtlikuna kõiki juba aastast 2010 näitama nahavähi sõeluuringu raames oma sünnimärke ja kahtlasi nahamoodustusi. Koos arstidega korraldasin ka Euromelanoma* projekti.» Teda ennastki kontrolliti korduvalt. Kuna Pirjel oli aga diagnoositud ka kergemakujuline psoriaas, ei läinud ta jalal olevaid laike kohe arstile näitama. «Need jõudsid seal olla tubli kolm aastat,» meenutab naine. «Koht hakkas aga veritsema ja kord, kui läksime tütrega sünnimärke kontrollima, palusin tohtril ka oma jalga vaadata. Kohe võeti koeproov ehk biopsia ja nädala pärast sain teada, et tegemist on pahaloomulise kasvajaga.»

Võinuks ka hullemini minnaPärast teada saamist oli esimene reaktsioon heameel, et kasvajal pole siirdeid. Õnneks polnud tegemist ka melanoomiga, mis võib hilisel avastamisel või oma loomult olla sedavõrd agressiivne, et ravi ei mõjugi. «Kuna nahaarstid olid mulle töö käigus headeks sõpradeks saanud, teadsin, et muretsemiseks põhjust ei ole. Ma ei guugeldanud, et haiguse kohta rohkemat lugeda, vaid tegin täpselt nii, nagu arst ütles. Juba järgmisel päeval sain rohu ja alustasin ravi. Nelja nädala pärast aga oli selge, et see mulle ei mõju. Korraliku patsiendina tegin ravi siiski lõpuni, lootes, et äkki midagi muutub. Järgmine etapp olnuks valgusravi, kuid otsustasime arstiga operatsiooni kasuks.»Abikaasa oli lähedastest esimene, kellele Pirje diagnoosist teatas, ja tema oli rohkem ehmunud kui naine ise. «Tegelikult olingi ma ise peres kõige rahulikum. Ma ei kahelnud hetkegi, et kõik läheb hästi ja minuga saab kõik korda,» räägib ta. «Mõtlesin, et võinuks palju hullemini minna ja et teistel on elus hulga raskemaid olukordi. Tõsi küll, pahaloomuline kasvaja võib teises kohas uuesti välja lüüa, selle eest pole ma sada protsenti kaitstud. Aga nüüd vähemalt tean, kuidas sellesse suhtuda.»