Kaili Viidas ja Ott Kilusk: „Julge saab ainult siis olla, kui oled hoitud.“

„Kõrvalt võib meie kiires rattas elu näida päris hullumeelse kübaratrikina. Sõbrad ja pere imestavad ja vaatavad meid vahel kaastundva pilguga – kuidas te kõike väikeste laste kõrvalt jõuate, kuidas te jaksate? Aus vastus on see, et tegelikult ei jaksagi. Aga kahekesi koos toimetades ja teineteist toetades on meil ülesanded võrdsed. Julge saab ainult siis olla, kui oled hoitud,“ räägib Kaili Viidas, kes tõi äsja lavale oma elukaaslase Ott Kiluski kirjutatud loo, mis NUKU teatri laval kannab pealkirja „Vapruse värinad“.

See, kuidas Kaili prooviperioodil iga päev kodu-Pärnu ja Tallinna vahet sõitis, nähes Otti ja nende kolme väikest tütart ainult varahommikul ja hilisõhtul, tundub kõrvaltvaatajale tõepoolest olevat kui kübaratrikk. Omamoodi julgustükk ka. Niisamuti Oti jaoks, kelle õlul oli sel ajal kogu kodune majapidamine.

„Me ise ei oska seda julgustükiks nimetada, sest see on meie elu. Ja kuidas sa ütled, et meie elu on julgustükk. Oleme täiesti tavaline kolme lapsega pere, kes annab teineteisele vahel vabadust,“ naeratab Kaili.