MARILYN JURMANI BLOGI | Miks ohvreid ei usuta, kui nad oma läbielamistest räägivad (10)

Olen viimastel päevadel uurinud ja mõtisklenud mälu üle. Just siis traumaatiliste sündmuste valguses, kuidas valusad sündmused, mis juhtusid lapsepõlves, võivad meelest minna. On olemas lausa juhtumeid, üks kuulsamaid nendest Nicole Kluemperiga, keda tema ema kasutas ära, kui ta oli neljane. Ta vanemad lahutasid, kui ta oli kuuene, ning otsustamaks, kes jääb last kasvatama, käidi tüdrukuga vestlemas. Videodes räägib Nicole, kuidas vannitades läks tema ema oma näppudega liiga kaugele, kuhu ta ei oleks tohtinud.

Nagu sa võid aimata, siis tüdruk läks elama oma isaga, aga paraku siin lugu ei lõppenud. Kui Nicole oli kaksteist, sai ta isa infarkti, mille tagajärjel sattus Nicole erinevatesse lastekodudesse ja tundis ennast väga üksinda ja ilma pereta.

Kogu selles kaoses oli üks asi, mis jäi Nicole elus stabiilseks, ja see oli see, et kuna tema lapsena filmitud videosid kasutati psühholoogia tudengitele näitamaks ebatavaliselt selget tunnistus, kuidas laps enda ära kasutamist kirjeldab, siis uurija võttis regulaarselt ühendust ka Nicoliga, et olla kindel selles, et ta jätkuvalt võib neid videosid kasutada.

Mis tegi selle loo veel omapärasemaks oli see, et kuueteistkümnendaks eluaastaks teadis Nicole, et need videod eksisteerisid, aga tal puudus igasugune mälestus, miks ta ema tema juurest ära läks ja et mingit seksuaalset väärkohtlemist oleks temaga toimunud. Null mälestust. Kuna neli aastat hiljem suri ka tema isa, siis soovitas tema tollane kasuema võtta ühendust oma lihase emaga. Kuna aga ema käitumine oli kahtlane, siis otsustas Nicole vaatamata sellele, et ta oli kindel, et teda ei ole kunagi väärkoheldud, et ta tahab näha neid kuueaastaselt lindistatud videosid.

Nad saavad uurijaga kokku ja taaskord võetakse linti ka see kohtumine, kui Nicole nüüd seitsmetesitkümne aastasena uuesti vaatab enda lapsepõlve videosid. Ja see, mis juhtub, on hämmastav – talle tuleb kõik meelde. Korraga muutub ta justkui tagasi katkiseks lapseks, keda on just väärkoheldud. Kuigi ka siin on suur vahe tema kirjeldustes, kus kuueselt ta kirjeldab mitmeid ärakasutamisi, siis seitsmeteistkümneselt ei ole ta enam kindel, kas ema tegi talle meelega haiget ja kas seda ikka toimus rohkem kui korra.

Miks see juhtum on unikaalne, on see, et need videod tulid peaaegu et kogemata. Tegelikkuses ei saa selliseid uurimusi teadlikult teha ja tänu Nicole juhtumile on saadud uurida rohkem traumajärgset amneesiat. Tegelikult on selles loos muidugi veel tahke, millest saad ise lugeda SIIT.

Sellest ka see, miks nii tihti ohvreid ei usuta, kuna nende mälestused juhtumist on segased ja lünklikud. Ja ma tahangi sulle öelda, et ära muretse, sa ei ole üksinda. Sellepärast on ka nii tähtis ohvreid uskuda isegi, kui ta ei mäleta täpselt. Kuna vaid nii julgevad ohvrid üldse oma lugusid rääkida.