HELENI BEEBIBLOGI | Kuidas ma Carmeni lõpuks kõndima sain (2)

Mina olen üks neist emadest, kellel oli probleemiks see, et laps ei hakanud käima sel ajal, kui kõik ootasid. Ei saa öelda, et ta õigel ajal käima ei hakanud, sest õige aeg on päris pikk periood.

Minu elu tegi see raskemaks küll, kuna ma ei saanud ju teda kordagi käest ära panna. Pidevalt tassisin teda ning kui oli vaja riideid vahetada, siis ei saa ju põrandale ka last asetada, pidi kõik kuidagi ilma ära tegema. Teised lapsevanemad küll aina räägivad, et kui laps kõndima hakkab, siis nad hakkavad soovima, et ta olekski jäänud pikalt raske puuhaluna vedelema. Teate, mul oli pikendatud periood rasket kotti tassida, nii et usun täitsa, et ma olen õige inimene ülemaks, et ärge te teised ka arvake, et elu kergendab lapse hiline areng. Või mida iganes paljud ütlevad: et kui kõndima hakkab, siis soovivad, et oleks võinud natuke veel liikumatu pamp olla. Oh ei, praegunegi oli minu jaoks liiga pikalt juba.

Kuidas siis ma lõpuks Carmeni käima sain? Noh, ega ta vist ei roomanudki kunagi väga. Keisin sel nädalal perearsti juures ja ta küsis, millal ta roomas ning mul polnudki meeles! Mulle ainult meenus, kuidas panin kunagi ammu üheksakuuse Carmeni neuroloogi juures põrandale, et ta näitaks, kuidas roomab ning imekombel ta kohe nutma ei hakanud, aga ei roomanud ka. Lihtsalt ma tean, et süles istus laps mul kogu aeg - ta oli uudishimulik ning tahtis maailma näha, aga ainult nii, et mina teda ühest kohast teise tassin. Ei mingit soovi ise liikuda.