Mart Sander pole ühelegi oma projektile riigilt toetust saanud: „Vahel tunnen tohutut masendust.“ (2)

Viimased nelikümmend aastat Oscarist ja Nobelist unistanud Mart Sander paiskab peagi kinolinale oma lühifilmide kogumiku «Kõhedad muinaslood» ning raamatupoodidesse menuteose «Litsid» kolmanda osa.

Õudusfilmide režissöörilt on igati kohane küsida, mida kõhedat on tema endaga juhtunud. «Eile öösel sõitsin linnas jalgrattaga ja ristmikku ületades kartsin täiega,» tunnistab Mart (52). Üleloomulikke olukordi mehele õnneks või kahjuks ei meenu, kuid surnuaedadel luusija ja vanades kabelites kolaja on ta küll. «Paljud otsivad ju alateadlikult mingit kontakti teispoolsusega – see avardaks teadvust päris julgelt. Samas olen ma ristiinimene ja tumedad jõud peaks mu hirmutamiseks palju vaeva nägema.»

Poeetiline hirmRistiinimesena võib Mardi leida peaaegu igal pühapäeval Tallinna Peeter-Pauli roomakatoliku kiriku võlvide alt koos teiste kooriliikmetega liturgial laulmas. Mees on küll üles kasvanud muinaslugudega, ent armastab ka õudusfilme ja -jutte. Seda sestpeale, kui avastas kümneaastaselt enda jaoks Edgar Allan Poe novellide järgi tehtud vanad filmid ja siis juba ka õõvakirjaniku jutustused.«Kahju, et tänapäeva inimene ei oska enam karta – hirmu erinevate väljendusvahenditega harjub kiiresti,» teeb ta ootamatu avalduse. Miks kahju? Mis siis hirmus «head» on?«Pean silmas, et kadunud on selline ilus, poeetiline, süütu hirm. Nüüd peetakse õuduseks ainult seda, kui soolikad lendavad. Enam ei osata väga tunda kergeid hirmuvärinaid, tahetakse ämbritega lahmavat verd,» selgitab Mart. Õudne on tema sõnul pigem see, mida ei tea, millest aru ei saa, kui hirmu tekitamine on jäetud alateadvuse hooleks.