„Mõnikord me loome olukordi, mis totakad ja ootamatud. Oleme bussis näiteks laulnud või väga intiimsetel teemadel vestlusi pidanud. Hiljuti võtsid meie sõbrad perre koera, millest saime ka idee, et võtame endale nähtamatu koera, kellega jalutama lähme,“ selgitab Lenne.
„Nii me kahekesi läksime oma nähtamatu koeraga jalutama. Mees hoidis nähtamatust rihmast, aga mina muudkui kõndisin kõrval ja nunnutasin meie „koera“. Leppisime enne kokku, et meie koera nimi on Jesper. Mingist lapsepõlve saatest oli see nimi meeles. Maja ees on muruplats, mille juures pingid. Majas elavad memmekesed vaatasid meid nagu hulle. Eks me natuke nagu olime kah, sest kes ikka viitsib taolist näitemängu teha. Julgustasin mammisid, et me koer ei hammusta, teda või silitada. Ise nö keelasin koera, et too ei hauguks.
„Mu ema arvab kah, et me oleme kaks veidrikku. Pean tunnistama, et see hoiab meie suhet värskena. Ideid korjame tavaelust. Nagu ka seekord. Suvel mängisime noort perekonda. Okei – kärus oli meil tegelikult nukk. Aga lasti ette ja mööda – täitsa tore oli. Ma olen mõelnud, et kas keegi veel samamoodi trikitab. See teeb natuke paranoiliseks, sest kipun ka ise kahtlema, kui kohtan midagi veidrat. Aga ma olen nüüd ka teisi hoiatanud, et elu on nagu mustkunst – kõik ei ole alati täpselt nii, kuidas see esiti tundub,“ hoiatab Lenne.
Kommentaarid