„Leinakombed muutuvad,“ kinnitas Helsingi ülikooli praktilise teoloogia professor Auli Vähäkangas ajakirjale Me Naiset. „Surm on endistviisi tabu ja sellest pole kombeks rääkida,“ möönis leina olemust uurinud professor, „kuid vaikimine muudab leina veel valusamaks ja raskemaks.“
Vähäkangase sõnul ei pea lein tingimata väljenduma pisarais, sellega võib kaasneda ka palju häid ja isegi helgeid tundeid. „Lein võib leinajale isegi jõudu anda. On täiesti normaalne, et leinav inimene tunneb näiteks viha või kergendust.“
„Inimesed leinavad erinevalt, kuid üks on ühine – kedagi ei tohiks tema leinas üksi jätta,“ rõhutas Vähäkangas. Ta innustas inimesi laiendama oma leinarituaalide skaalat ning avama pisarakraanide asemel lähedase haual pigem pudeli šampanjat: „Haual võib juua tassi kohvi või tõsta pidulikul puhul isegi klaasi.“
Kommentaarid