„Hugo Hiibus oli alati galantne ja džentelmenlik. Kikilips ees, piip hambus ja lokid laubal.“

Nende viimaseks silmast silma kohtumiseks jäi Hiibuse 90 aasta juubel. „Oli ääretult lõbus olemine. Hugo oli väga heas vormis, trimpas isegi rohkem kui mina, kes ma olen temast seitse aastat noorem, ning ei olnud vähimatki märki, et juubilari tervis võiks olla väsinud. Mees oli nagu muiste. Ei mingit hääbumist ega allavandumist aastatele ja elule,“ räägib eluaegne sõber Valk, kelle sõnul ühendas neid nooruses ennekõike kirg karikatuuri vastu, mida mõlemad ajakirja Pikker lehekülgedel välja elasid.

„Pikris saime kokku pea iga nädal. Lisaks sellele olime mõlemad väga seltskondlikud. Seetõttu trehvasime kõikvõimalikes kohtades, kuigi meie roll seltskondlikus elus oli mõneti erinev. Mina olin poiss, kes armastas laulda, tantsida ja möllata. Hugo oli rohkem seltskonna nautija. Ta oli väga hea suhtleja, ta sai jutule kõikvõimalike inimestega, ka võhivõõrastega. Nõukaajal tuli meil tihti käia kolhoosides, koolides ja isegi tehastes kohtumisõhtutel ning Hugo suutis lennult võita inimeste poolehoiu ja igas seltskonnas võeti ta otsekohe omaks. See oli talle looduse poolt antud võime, mida ta ka ise silmanähtavalt nautis, särades ja häid nalju visates.“

Valgu sõnul andis seltskond Hiibusele sõna otseses mõttes tööd ja leiba. „Sest sealt noppis ta üles kõikvõimalikke tähelepanekuid, nagu ka seda, mida seal räägiti. Umbes nii, nagu kadunud Gori (ka eesti karikaturist, suri 1944 – toim), kes kogu ainese oma tööde jaoks ammutas tõelisest elust. Nii et Hugo ja hea seltskond olid aastakümned lahutamatud nähtused. Hugo oli tõeline vana aja härrasmees. Ta ei lubanud endale seltskonnas kunagi labasust ega sattunud seal kunagi tülli või naginasse, nagu vintis peaga võib juhtuda. Konjak oli tollal seltsielus väga tähtsal kohal, aga ma ei mäleta juhust, kus Hugo oleks ülemäära vinti jäänud. Ta oskas alati pidada mõõdukust, oli küll lõbus ja nautis peas väikest suminat, aga mitte enamat. Ta ei laskunud kunagi ebameeldivustesse. Hugo säilitas alati soliidsuse, kuigi ta naljad olid mõnigi kord nii- ja naasugused,“ ütleb Valk.

Hiibuse reetis hõrk piibutubakas

Hiibust kui säravat seltskonnainimest meenutab ka Vladislav Koržets, kes on eri aegadel alates aastast 1976 kuni Pikri kinniminekuni 1995 olnud pausidega nii ajakirja vanemtoimetaja kui ka peatoimetaja. „Hugo oli alati väga seltskondlik, kippus olema isegi rõhutatult galantne. Tõmbas alati head piibutubakat. Kui toimetusse tulles hõljus juba koridoris vastu hõrk aroom, oli teada, et Hugo külas oli käinud. Ja ta ei öelnud kunagi ära heast napsust. Ta oli alati reibas ja hea huumorimeelega. Ma pole teda eales näinud mornina. Küllap tal oli ka halbu hetki ja päevi, aga vähemasti väljapoole oli ta alati naeratav, särav ja heatahtlik. Alati galantne ja džentelmenlik. Kikilips ees, piip hambus ja lokid laubal,“ kirjeldab Koržets oma mälupilti. Ja seal, kus ta lõpetab, jätkab RAMETO eestvedaja Toivo Tootsen, justki lugedes esimese mõtteid: „Ma ei ole näinud Hugot mitte kunagi tigedana. Ta oli alati selline mõnus inimene.“

Umbes sama ütleb Hiibuse iseloomustuseks ka kirjanik Teet Kallas, kellega ta lävis ennekõike oma kadunud vanema venna, karikaturisti ja raamatugraafiku Olimar Kallase kaudu. „Hugo oli tohutult seltskondlik inimene, kindel Kukus-käija poiss. Ja alati elegantne, oskas moodi jälgida. Mis oskas! 1950. aastate lõpus ilmusid mingid satiirilehed, kus pilati Tarzani soenguga lõnguseid, kes kandsid suureruudulisi pintsakuid ja kautšuktallaga kingi. Neid joonistas Hugo Viru tänava otsas, ise itsitas pihku, sest ta nägi tollal ka nende lõnguste moodi välja, mis tähendab tegelikult, et ta oli moodsalt riides. Ja ta tõmbas pidevalt piipu. Neid oli tal kasutuses kuus, lisaks veel ports tagavaraks. Mäletan, et kui tulime ühelt välisreisilt, tekitas ta Moskva lennujaamas tohutu segaduse, sest taskus oli tal piibutubakas, mille pakend oli seestpoolt vooderdatud hõbepaberiga ning mis turvaväravast läbi minnes selle piiksuma pani. Ta käis enne viis korda edasi-tagasi, kui taipas, milles küsimus.“

Hoidus konfliktidest nii võimu kui ka kolleegidega

Kallase sõnul oli Hiibus väga andekas ning hea saržist ja karikaturist. „Mõned naljad olid väga head, mõned vähem head. Samas ta hoidus suurematest välistest konfliktidest, nii võimu kui ka kolleegidega. Aga tema jalajälg on tugev ja oluline.“

Toivo Tootsen ütleb, et kui ta 1. aprillil 1967 raadio RAMETOsse tuli, oli Hiibus seal nii-öelda juba oma poiss. „Kuigi ta polnud päevagi raadios palgal, oli ta ringhäälinguga nii tihedalt seotud, et me kõik pidasime teda oma inimeseks. Just Hugo oli see, kes RAMETO vapilinnu, ronga, välja mõtles ja paberile pani, tema käe all on sündinud kõik meie logod, Meelejahutaja kutsed. Kõik Meelejahutaja lehe numbrid kujundas ja küljendas Hiibus, nagu ka selle raamatusarja.“

Ka Koržets kinnitab, et Hiibus oli suurepärane joonistaja ja väga hea käega. „Nooremad karikaturistid heitsid talle tiba ette, et ta oli vahel nõus tegema ka poliitilist karikatuuri. Selles mõttes oli ta kõigesööja, ei teinud küsimust, et kui on vaja, teeme ära. Sellise suhtumisega ta oli. Just hiljuti lappasin vanu Pikreid ning tuleb tunnistada, et ta oli ikka läbi aegade väga kõva karikaturist. Tal on väga palju pilte, mis ajas pole sugugi kehvamaks läinud, vaid vastupidi, vaat et lähevad paremaks. See näitab ta professionaalsust.“

Toivo Tootsen märgib, et kui kuigi aasta algul, 6. jaanuaril sai Hiibus 90aastaseks, istus ta endiselt joonistusploki taga, pliiats käes. „Ta pilk oli endiselt terav ja käsi sedavõrd hea, et tegi karikatuure viimase ajani. Ta oli erksa meelega ja ääretult hea huumoritunnetusega. Tal oli ergas elutunnetus, ta oli kõigi asjadega kursis. Teine on 90aastasena vana ront, aga Hugo oli ikka erksa loomuga. Kõik, kes temaga kuni viimase ajani suhtlesid, ütlesid, et ta pole viimase 50 aasta jooksul muutunud. Et ta on justkui 40aastane vend, nagu ta eluaeg on olnud. Kikilips ees, piip suus ja kaabu peas, mille ta tervituseks alati peast võttis. Tõeline džentelmen! Sellisena jääb Hugo meile kõigile surmatunnini silme ette.“

***

Heinz Valgu ja Hugo Hiibuse seiklused kahe saksa daamiga, mis võinuks halvasti lõppeda

Heinz Valk, kelle noorepõlve elu on täis kirevaid ja teinekord lausa jaburaid seiku, mida viljastav sotsialistlik kord ja poolpõrandaalune Kuku elu kunstnikule ette veeratas, nopib Hugo Hiibust meenutades välja neist ühe: „1970. aastate teises pooles tulid Pikrile külla kaks Saksa DV ajakirjanikku, kaks daami ajakirjast Freie Welt. Tõlkes siis vaba maailmast, mis Ida-Saksamaa kontekstis kõlas eriti absurdsena, et eesti karikaturistidelt oma väljaande jaoks kaastööd tellida,“ räägib Valk.

„Etteruttavalt võib öelda, et olime Hugoga aastaid nende pidevad kaastöölised ja polnud Freie Welti numbrit, kus poleks avaldatud eestlaste karikatuure.“

Pikri toimetuses arvati, et Hiibus ja Valk on lõbusad ja seltskondlikud poisid, kes oleksid kõige paremad daamide saatjad nende Nõukogude Eestis viibimise ajal. „Mida nõukaajal siis Tallinnas teha?“ küsib Valk retooriliselt. „Poodidesse neid viia oli mõttetu, nii me käisime mööda kohvikuid ja baare, ajasime mõnusat juttu ja viskasime nalja – niipalju kui meie saksa keel seda võimaldas. Aga saime käsi ja jalgu appi võttes hakkama. Ühesõnaga, veetsime päris lustlikult aega ja ka daamid olid sellise vastuvõtuga rahul, sest ilmselt poleks neid vaimustanud veeta aega ametnikega. 

Tagatipuks kutsusid nad meid Berliini külla ja kuna meil Hugoga oli Saksa ajakirjast saada priske honorar, mida oli raske ära kulutada, siis jätkasime ka seal sarnast lõbusat seltskondlikku elu. Raha tuli ära kulutada, valuutat ei olnud mõtet ega vist saanudki Nõukogude Liitu tagasi tuua. Nii et elu oli ilus ja läksime armsalt lahku. 

Aga aastaid hiljem, juba taasiseseisvunud Eestis, otsustasin minna parteiarhiivi tutvuma oma väljasõidutoimikuga. Ja mis ma seal lugesin. Nendest kahest daamist oli üks topeltagent, Stasi ja KGB luuraja, ning loomulikult oli ta meie südamete puistamise ehk siis irvitamise nõukogude võimu ja sotsialismi aadressil oma ülemustele ette kandnud. Nii et see oli päris kena sissekukkumine, mis meile õnneks aga ekstsesse kaela ei toonud ning mingeid noomitusi ei järgnenud.“

***

Eero Spriit: „Hugo oli lõpuni härrasmees, kel oli alati kuradike silmanurgas.“

Aigi Viira

„Mu isa oli Pikri toimetuse vastutav sekretär ja käis Hiibusega läbi,“ meenutab lavastaja Eero Spriit, kelle kodu seintel ripuvad ka praegu Hiibuse joonistused. Raamitud kujul. „Mina puutusin Hiibusega kokku siis, kui ise tegelesin estraadiga. Mäletan, kui Hiibus oli linnahalli fuajees, joonistas oma sarže publikust. Hiljem olime koos huumoriliidus. Ta oli lõpuni härrasmees. Ja mitte ainult. Ta oli ka mees, kel oli alati kuradike silmanurgas. Ja suupill taskus.“

Veelgi enam. Hiibus oli daamidega alati galantne ega solvanud neid ilmaski. „Ta ei teinud kunagi šarže, mille peale daam võiks solvuda – ta ei teinud naisi koledaks,“ räägib Spriit.

Samuti mäletab ta Hiibust suure seltskonnalõvina. „Kohtusin temaga teatripidudel või mingitel tähtpäevadel. Õhtu meeleolukamas pooles võttis ta suupill välja ning tegi mõned lood.“

Spriit meenutab, et kui Hiibus seltskonnas viibis, kogunesid kõik ülejäänud tema ümber. Eriti naised. „Hiibus oskas isegi frivoolset nalja teha nii et, see ei läinud üle piiri.“