Kertu Jukkum käis džunglirahvalt elutarkusi õppimas: „Et igavesti terve olla, tuleb süüa tükike ahviliha, natuke banaani – ja ära söö kunagi üle.“ (3)

Iseloomult on Kertu Jukkum parajalt pöörane. Kui juba eesmärgi seab, rühib võiduka lõpuni. Nii käis ta ära pärismaalaste juures Amazonases, kuid ka kogu Ameerika ja läänepoolkera kõrgeima mäe Aconcagua tipus.

«Ma lihtsalt pidin sellest väikesest Eesti külast puhkama ja sõna «küla» ütlen ma hellitavalt,» selgitab Kertu (34) vajadust seljakotireisile minna. Esialgu plaanis naine maailmale tiiru peale teha, kuid tollasele elukaaslasele tundus see natuke liiga suur ettevõtmine – tema lapsepõlveunistus oli avastada Ladina-Ameerikat. Kertule see sobis, sest ei näinud end üksi Ameerika lõunapiirist edasi rändamas. «Mulle väga meeldib omapäi reisida, ent iseseisvat reisi Ladina-Ameerikasse poleks ilmselt mingisuguse kartuse tõttu ette võtnud,» räägib ta. Praegu on Kertu teisel arvamusel ega pea Colombiat ohtlikumaks kui mõnda riiki Euroopas. «Reeglid on väga lihtsad: ära kanna väärisesemeid, ära pidutse ja liigu peamiselt valgel ajal. Need põhimõtted kehtivad kõikjal.»Neli kuud on selliseks reisiks väga napp aeg. Võrreldes teiste seljakotiränduritega oli Kertu koos oma kaaslasega kõige lühemal reisil. «Umbes kümme aastat tagasi jätsid naised maha oma mehed ja läksid reisima nagu kultusraamatus «Söö. Palveta. Armasta». Praegu seiklevad paarid koos või minnakse koos sõbrannadega reisile pärast seda, kui lapsed on suureks kasvatatud,» tähendab ta n-ö uut lainet. Sellised rännakud kestavad tavaliselt pool aastat või aasta.

Facebookiga hõim«Otsus sündis minu initsiatiivil,» tunnistab Kertu. Suur huvi saada kontakt peaaegu kontaktitu hõimuga vihmametsas sai alguse ühest pildist, mida giid Amazonases näitas. Fotol poseeris üks pärismaalane 12meetrise boamaoga. Ehkki Kertu ei uskunud, et nii pikk madu päriselt ringi roomab, huvitas teda rohkem inimene pildil. «Giid pakkus, et võib meid sellele viiepäevasele rännakule viia. Olime aga juba sama palju päevi džunglis viibinud, sääsehammustustest räsitud keha tundis väsimust ja puhast pesu nappis,» ei tundunud see pakkumine ahvatlev. Teine võimalus oli lennata ja mugavuse nimel otsustati selle kasuks.Ent kõik, mis särab, pole kuld. Ainuüksi ühenduse saamine huaorani hõimuga oli paras väljakutse. Kuna kohalike käest nõu küsimine jooksis ummikusse, avastas Kertu hõimu üllatuslikult Facebookist. «Kirjutasin. Kellegi vahendusel tuli puhtas inglise keeles vastus, et külastamiseks tuleb helistada hõimupealik Bentile,» räägib ta. Kuna Bentil endal telefoni pole, käib igasugune suhtlus tema poja Marcelli kaudu. Viimane on aga levis iga paari nädala tagant linnas käies. «Tundus ulmekeeruline, aga sain ta kätte.»Edasi tuli ületada näiliselt ületamatu keelebarjäär, sest Benti rääkis ainult huaorani keelt. Lõpuks leiti käte-jalgade abil suheldes tõlgid, rahasummad anti üle ja sõlmiti esialgsed kokkulepped. Pärast kõiki sekeldusi jõuti mõni päev lubatust hiljem kohale.