Kertu Jukkum käis džunglirahvalt elutarkusi õppimas: „Et igavesti terve olla, tuleb süüa tükike ahviliha, natuke banaani – ja ära söö kunagi üle.“ (3)

«Ma lihtsalt pidin sellest väikesest Eesti külast puhkama ja sõna «küla» ütlen ma hellitavalt,» selgitab Kertu (34) vajadust seljakotireisile minna. Esialgu plaanis naine maailmale tiiru peale teha, kuid tollasele elukaaslasele tundus see natuke liiga suur ettevõtmine – tema lapsepõlveunistus oli avastada Ladina-Ameerikat. Kertule see sobis, sest ei näinud end üksi Ameerika lõunapiirist edasi rändamas. «Mulle väga meeldib omapäi reisida, ent iseseisvat reisi Ladina-Ameerikasse poleks ilmselt mingisuguse kartuse tõttu ette võtnud,» räägib ta. Praegu on Kertu teisel arvamusel ega pea Colombiat ohtlikumaks kui mõnda riiki Euroopas. «Reeglid on väga lihtsad: ära kanna väärisesemeid, ära pidutse ja liigu peamiselt valgel ajal. Need põhimõtted kehtivad kõikjal.»
Neli kuud on selliseks reisiks väga napp aeg. Võrreldes teiste seljakotiränduritega oli Kertu koos oma kaaslasega kõige lühemal reisil. «Umbes kümme aastat tagasi jätsid naised maha oma mehed ja läksid reisima nagu kultusraamatus «Söö. Palveta. Armasta». Praegu seiklevad paarid koos või minnakse koos sõbrannadega reisile pärast seda, kui lapsed on suureks kasvatatud,» tähendab ta n-ö uut lainet. Sellised rännakud kestavad tavaliselt pool aastat või aasta.