Teismelised on tujukad. Foto on illustratiivne.Foto: Vida Press
Lugejakiri
13. november 2019, 10:33

Lugejakiri: laps loopis haiglas nõud kildudeks (10)

„Käisin arstil, kus kunagise hea sõbrannaga juhuslikult kokku põrkasime. Otsustasime haigla juures kohvi ja kerge lõuna võtta. Minu üllatuseks kujunes meeldivalt alanud kohtumine ootamatult ebameeldivaks,“ kirjutab Õhtulehele 38aastane Maiken.

„Võtsime kohvi ja salati. Sõbrannal oli laps kaasas, kes sai mahla ja võileiva. Alguses oli tal lapsega päris korralik kemplemine, sest poiss oli midagi palju ebatervislikumat oma lõunaeineks plaaninud. Ma ei pööranud sellele tähelepanu, sest eks lapsed ikka taha magusat ja nänni. Mulle näis, et asi laabus, kui me lauda istuma saime, aga eksisin,“ kirjutab Maiken.

Maikeni sõnul alles siis laps hakkas oma tujukust ja nõudmisi näitama. „Hammustas oma võileiba, kuid midagi ei sobinud. Ta sülitas selle hammustatud tüki lihtsalt põrandale. Ei mingit häbi ega oskust end vaos hoida. Sõbranna palus tal lollitamise lõpetada ja toit maast üles korjata, aga ta ei teinud seda. Ülbitses ja muudkui korrutas: „Mind see ei koti!“ Ma imestasin, aga tundsin end ka ebamugavalt, sest laps oli häälekas.“

Naine uuris sõbrannalt, et mis lapsel viga, kuid vastuseks sai vaid hädise vabanduse, et 12aastased ongi tänapäeval kõik sellised.

„Minu lapsed on nooremad, aga nemad küll endale taolist käitumist lubada ei julgeks. Kui alguses sõbranna üritas last keelata, siis peagi hääbus ka see. Ta üritas minuga rääkida, et lapsest mitte üldse välja teha. Aga mida tegi laps? No laps üritas järjest julmemate võtetega ema tähelepanu võita. Ma ei tundnud enam oma sõbrannat ära! Miks ta lapsel niimoodi käituda lasi? Miks ta midagi ei teinud, ainult eiras?!“

Maikeni sõnul hakkas tal piinlik, sest ka teised einestajad vaatasid neid juba väga pingsalt. „Pakkusin sõbrannale, et võtame oma toidud ja lähme aatriumisse sööma, äkki laps rahuneb. Ta ühmas vaid, et las ta olla, ärgu ma liiale mingu nüüd. Mina ja liiale?!“ oli Maiken nõutu.

Naine üritas ka ise lapsega suhelda ja kontakti saada, aga sellele järgnes midagi veelgi ootamatumat. „Ta viskas oma taldriku ja klaasi põrandale kildudeks. Viskas, mitte ei ajanud maha! Ei osanud muud teha, kui vabandada ja öelda, et parem on mul lahkuda. Minust jäid nad seda olukorda seal klattima. Halb oli minna, aga veel halvem oleks olnud jääda. Nõutuks võtab,“ on Maiken kogetust siiani häiritud.