Lugejakiri: mehe liigne usaldamine tõi perre suguhaiguse (13)

„Olime toona kallimaga mõlemad tudengid, kel kirg lõõmas. Suhtes näis kõik korras olevat, kuid ühel päeval avastasin väga intiimsest kohast käsnad. Ei olnud meeldiv ega ilus. Jõudsin mõelda vähkkasvajale ja end hulluks muretseda,“ meenutab Aureelia.

„Rääkisin ka oma elukaaslasele sellest, kuid tema lohutas nahahaigusega. Pärisin petmise kohta, aga ta väitis raudkindlalt, et midagi sellist pole olnud,“ jäigi naise sõnul asi mõneks ajaks soiku, kuni ta arstile aja pani ja kuulis, et tal on klamüüdia.

„Olin sõnatu, täiesti šokis! Hirm ja paanika puudutas eelkõige seda, et ma ei rasestu ja jään lastetuks. Kodus võtsin mehe ette, sest too väitis ikka raudkindlalt, et tema pole mind petnud. Koos arutades pakkus ta ridamisi võimalusi, kuidas ma haigestuda võisin, näiteks kaubanduskeskuse tualetis või trennis saunalaval käies. Olin armastusest vist pime, sest jäingi teda kahtlevana uskuma. Ometigi oli ju arst väitnud midagi muud,“ kirjeldab Aureelia toonast olukorda.

„Haigus sai ravitud ja läksime eluga edasi. Mõned aastad hiljem läksime hoopis lahku. Mul on nüüd tore mees, kellega meil peres kasvab kolm last. Ptüi, aga hiljem pole kordagi mul mingit suguhaigust olnud. Aga meenub, kuidas aastate eest kohtusin enda ja oma eksi ühise tuttavaga, kes minu elust kuuldes kiitis takka, et meie suhte purunemine oli väga õige asi. Pärisin talt ka põhjust, sest oli ta ennekõike mu toonase kallima sõber, mispeale ta avaldas, et ülikoolis käisid mehed ikka igasugu pidudel. Isegi taolistel, kus raha eest naisi tarbiti. Mida siin enam mõelda ja arvata – ju ta sealt selle suguhaiguse külge noppis. Ise veel mõtlesin, et kui kuhugi võõrsile ihuhädadega seilama minna, kas kaitsevahendit ei võiks vähemasti kasutada...“

„Tahaksin oma looga teavitada noori naisi, et nad liiga kergekäeliselt oma meeste ausust ja truudust ei usuks,“ hoiatab Aureelia.