Kas olete märganud, kuidas tihti on suurimad kriitika jagajad just needsamad inimesed, kes tegelikult tegelevad ja jagavad armastust sama asja vastu, mida kriitika saaja teeb. Näiteks et muusikud halvustavad muusikuid ja poliitikud poliitikuid jne.
Aeg-ajalt, kui ostan reklaami sotsiaalmeediasse, et promoda ka joogakoolitusi või muid üritusi, siis saan nende postituste alt vahel lugeda kuidas ükski koolitus ei ole piisav, et õpetada välja joogaõpetajat. Enamasti need kommenteerijad on ka ise kas joogaõpetajad või vähemalt praktiseerijad.
Ma olen nõus. Täiesti nõus, et kuu ajaga ei ole võimalk õppida õpetajaks. Tegelikult olen ka nõus, et nelja aastaga ei saa õppida õpetajaks. Ma ei tea üldse, milleks on võimalik õppida mingi kindla aja jooksul. Ilmselt usun väga elupõlisesse õppesse ja seetõttu ka sellesse, et ka näiteks autokoolist just juhiloa kättesaanuna algab õppimine ikkagi alles peale kooli.
Kas siis justkui ei ole mõtet üldse kooli minna? Vot seda ma ei usu. Minule näiteks koolid meeldivad. Mulle meeldib saada uusi teadmisi ja käia koolitustel. Mulle meeldib lugeda raamatuid ja käia reisimas. Mulle meeldib kohtuda inimestega ja vestelda tundide viisi põnevatel teemadel.
Joogaõpetajate koolitusel, vähemalt nii nagu mina olen seda kogenud ja nii nagu ma olen seda teistega jaganud, on suur osa oma sisemise õpetaja üles leidmises. Ma arvan, et me kõik oleme mingil määral õpetajad. Vahel me oleme õpetajad inimestele, kes võibolla vaid korra sattusid meie eluteele ja vahel oleme õpetajad iseendale. Koolis on võimalik saada teadmisi tehnikatest, võimalustest, kuidas paremini ja ausamalt teadmsi jagada. Aga nagu meie It’s Yoga kooli asutaja Larry Schultz ütles, siis vaid seda, mida me ise praktiseerime, saame me ka teistele õpetada. Ja seda, mida me õpetame, peaksime me ka ise praktiseerima. Oleks ju üsna võlts, kui ma räägin pidevalt sellest, kuidas iseenda sisemaailmaga tegelemine on tähtis, aga samal ajal keeldun igasugusest eneseanalüüsist.
Samamoodi, nagu see, kui keegi jagab joogaarmastust, siis halvustada teisi, kes jagavad sama armastust, läheb minu arust vastuollu. Joogalikus maailmas on väga levinud uskumine, et me kõik oleme üks. Kritiseerides teisi, kritiseerin ma ennast. Ja ilmselgelt ei saagi alati olla kriitika vaba. Küll aga meeldib mulle endalt vahel küsida - miks see mind niiväga häiris, et ma selle kohta suu lahti tegin. Mitte viisil, et see ja see tegi midagi valesti, vaid, miks see just mind nii tugevasti kõigutas, et ma sellest rääkima pean.
Miks mind kõigutab, kui keegi kommenteerib negatiivselt midagi, kuhu ma suure hoole ja armastusega oma aega ja energiat panen? Vastus on tegelikult mulle nüüd juba ilmselge - ka mina kritiseerin teisi nende elutöös. Ilmselt ise seda mitte märgateski ja ammugi mitte enesele koheselt tunnistades. Kuid need tunded, mis minus on tekkinud negatiivse kommentaari lugemise peale, on tegelikult teinud mind tänulikuks.
See on nüüd minu uus praktika - toetada teisi sama eluala esindajaid sama armastuse ja pühendumisega, mida ma sooviksin ka enda suunas saada.
Kommentaarid