Merle Luik 23. oktoober 2019 04:55
Minul on olnud õnn olla see laps, kellel oli maavanaema. Selline päris. Lõua alt sõlme seotud pearätiga, lehmade-lammaste-sigadega. Vokiga ketrav. Ja alailma viit varrast klõbistav ja kindaid kuduv. Ilmselt olid talved tema koduks olnud Setumaa kolkakülas pikad ja üksildased – miks muidu suutis ta igaks kevadeks valmis kududa sellise portsu kindaid, et jätkus tervele suguvõsale ja jäi veel ülegi. Eks me muidugi kõik kandsime ka neid vanaema kindaid. Aga kuna neid oli tõesti palju «toodetud», sai osa kenasti koos muude villaste asjade ja koirohuvartega kottidesse pakitud ning tallele pandud.

Minul on olnud õnn olla see laps, kellel oli maavanaema. Selline päris. Lõua alt sõlme seotud pearätiga, lehmade-lammaste-sigadega. Vokiga ketrav. Ja alailma viit varrast klõbistav ja kindaid kuduv. Ilmselt olid talved tema koduks olnud Setumaa kolkakülas pikad ja üksildased – miks muidu suutis ta igaks kevadeks valmis kududa sellise portsu kindaid, et jätkus tervele suguvõsale ja jäi veel ülegi. Eks me muidugi kõik kandsime ka neid vanaema kindaid. Aga kuna neid oli tõesti palju «toodetud», sai osa kenasti koos muude villaste asjade ja koirohuvartega kottidesse pakitud ning tallele pandud.

See oli mitukümmend aastat pärast vanaema surma, kui ma ema juures kappidest midagi otsides ühe koti peale sattusin. Ammu meelest läinud kindakott oli avamata seisnud aastaid. Koid olid villase lõnga tokid ikka mõnusalt läbi hekseldanud, isegi koirohi oli peeneks puruks söödud … Aga kaks paari vanaema kootud kindaid olid terved kui … purikad. Ei ajahammast, ei koihammast. Nagu eile kootud.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad