Sügis rahustab meeli ja õpetab kaduvusega leppimist

„Sügis on teine kevad, mil iga leht on nagu õis,“ on öelnud Albert Camus. Värvikirevate lehtede tujutõstev toime on teaduslikult tõestatud. Ent mida teha, kui sügiskuld hääbub ning seisame silmitsi pimeduse ja noruga? 

Filosoofid ja luuletajad on värviküllast sügisaega aastatuhandeid ülistanud. Psühholoogid teavad, miks värvide pillerkaar meis säärast vaimustust tekitab, kirjutab Psychology Today. „Visuaalsed kontrastid köidavad meie tähelepanu juba sülelapsepõlvest peale,“ seletas Californias asuva Biola ülikooli psühholoogiadotsent Jason Brunt väljaandele. Roheluse taustal hõõguma löövad kollased, oranžid ja punased toonid erutavad meie meeli. Ka kontrast kuude kaupa valitsenud suverohelusega annab ergutava süsti. Meie aju võtab seda dramaatilist muutust signaalina. Brunt võrdleb seda olukorraga, kus monotoonset taustamüra lõhestab äkki vali pauk. „Kui kohtame haruldast ärritit, peame seda tähendusrikkaks – ja kui ärriti regulaarse ajavahemiku tagant ilmub ja kaob, omistame sellele veelgi rohkem tähelepanu,“ seletab Pshychology Today. Nii mõjub meile ka iga-aastane värviplahvatus. 

Massachusettsis asuva William James College'i õppejõud, nõustamispsühholoogia ja kunstiteraapia spetsialist Michelle Harris kinnitab Psychology Todays, et tänu jõulisele värvidemängule on sügisene jalutuskäik pargis või metsas oivaline stressileevendi. Stress sunnib aju ja keha ellujäämisrežiimile, mistõttu oleme pinges ja kapseldunud. „Kuid positiivne elamus, mis tähelepanu mujale juhib, võib selle protsessi tagasi pöörata. Kui jalutad ning keskendud värvi muutvatele lehtedele, ei utsita sa enam oma aju põgenema või võitlema. Utsitad aju hoopis panema tähele midagi ilusat ja sellest rõõmu tundma.“