Blogija ei usu tüdrukut ning leiab, et ohver on ise süüdi, kui alaealisena alkoholi tarbis ja ilmselgelt ei ole tegemist moraalse neiuga ja seda enam on tüdruk ise süüdi. Kuidas palju tähtsam on see, et ta oli purjus, kui see, mis temaga juhtus, kuidas kui ta varem ei rääkinud, ju siis ei olnud midagi hullu ja ikkagi ise tahtis, kuidas kui ahistaja oli kuulus ja ohver tema fänn, siis järelikult ikka ise tahtis ka (võib-olla isegi surus ennast peale), kuidas kui ta kedagi appi ei kutsunud, siis järelikult ikka ise tahtis (nagu juba korduvalt öeldud - “she asked for it”), kuidas ta on kokkuvõttes anyway ise süüdi, et üldse läks peole, kuhu ta ei kuulunud.
See on kõige klassikalisem näide “ohvri süüdistamisest” (victim blaming). Ja ma mõistan seda. See on inimlik, paljud märkavad neid mõtteid enda peas. Tahame uskuda, et maailm on ilus ja hea ning ei usu ohvrit. Arusaamata, et nõnda teeme tegelikult maailma veidi koledamaks. Mina usun, et lahendus on enda harimine antud teemal. Siin väikesed selgitused #girlstoo liikumise poolt.
“Ohvri süüdistamine” on suur probleem seksuaalse rünnaku all olijale, sellega ohvreid vaigistades. Seksuaalne vägivald ei ole kunagi ohvri süü.
Viis võimalust kuidas luua ühiskond, kus noored kasvavad üles ohutult, austusega ja väärtustatuna.
1. Miks ta varem ei rääkinud?
Ohvrid sageli kardavad, et neid ei usuta (eriti võimupositsioonil olevate inimeste, sh kuulsuste ohvrid), nad kardavad sotsiaalset isolatsiooni, ahistaja kättemaksu, eakaaslaste kiusamist, ohvri süüdistamist, trauma uuesti läbielamist. Ohver ei pruugi usaldada politseid ja puudub usk kriminaalõigussüsteemi.
2. Miks ta nüüd räägib?
Mõned ohvrid kuulevad teiste lugusid ja see aitab neil mõista, et nad ei ole üksi. Teised võivad jõuda otsusele teha seda selleks, et kaitsta järgmisi ohvreid. Ohver võib jagada oma lugu kuid, aastaid või isegi aastakümneid hiljem, et panna punkt sellele peatükile oma elus ja liikuda edasi. Muudel juhtudel võib kuluda aega, enne kui ohver on valmis rääkima. Igal juhul on vajalik siis, kui ta seda lõpuks teeb, teda toetada ja uskuda.
3. Miks ta ennast sellisesse olukorda pani?
Kui me seame kahtluse alla kellegi otsused, keda on ahistatud, rünnatud, vägistatud, siis me põhimõtteliselt süüdistame seda inimest tema vastases kuriteos. Pole tähtis, kus rünnak juhtub või muud tegurid - mida ohver seljas kandis, kui vana ta oli, kas ta oli purjus, ta ei karjunud appi, ta ei läinud ära (tardumise reaktsioon on päris asi), ta flirtis, jne - ainus, kes on süüdi seksuaalses rünnakus on kurjategija.
4. Miks ta oma ründajaga edasi suhtles?
Suur osa seksuaal kurjategijates tunnevad oma ohvreid või on nendega lausa suhtes. Kahjuks siin ongi juba asi nii kaugel, et ohver kardab anda välja ennast rünnanud armsamat, kuna kardab teda “reeta.” Väga paljud ohvrid ei saa ise aru, et nemad ei ole süüdi ja võivad isegi ennast rünnanud inimest kaitsta. On väga tähtis toetada ohvrit, kus iganes ta oma protsessis parasjagu on.
5. Kui ta ei mäleta üksikasju, kuidas ta teab, et see üldse juhtus?
See on normaalne, et ohvrid ei mäleta oma rünnaku üksikasju. Trauma mõjub aju võimele kodeerida mälestusi suurenenud kortisooli ja noradrenaliini taseme tõttu organismis. Selle tulemusena mäletab ohver mõningaid aspekte rünnakust teravalt, kuid ülejäänud üksikasjad tuhmuvad aja jooksul. See ei tähenda, et rünnakut ei toimunud või et me ei peaks neid uskuma. Seksuaalkuritegude ohvrid peavad läbi elama uskumatult kõrge usaldamatuse teekonna, seega ei tohiks neid hinnata selle järgi, kas nad mäletavad üksikasju rünnakust või kui hästi nad esitavad oma lugu.
See ei ole üllatav, et nii paljud seksuaalkuriteod jäävad teatamata tänu ohvri süüdistamisele.
(Artikkel inspireeritud https://girlsinc.org/supporting-survivors-means-putting-end-victim-blaming/)
Kui soovid toetada ohvreid eestis või oled ise kohenud selsuaalset vägivalda, siis vaata juurde Instagrammis @hashtag_eionei #eionei
Kommentaarid