NALI ON VAATAJA SILMADES: Jokker tungib hinge!

Joaquin Phoenix on nimiosasse geniaalne valik. Mees on tuntud selle poolest, et elab oma rollidesse korralikult sisse. Umbes kümne aasta eest elas ta ju terve filmi valmimise perioodi rollis olles ning keerutas sellega üles korralikult furoori. Nüüd, Jokkeriks saades kaotas mees näiteks nii palju kaalu, et välistas igasuguse võimaluse hiljem stseene uuesti filmida. Kõik pidi purki saama ühe korraga.

Ega Jokkeri kehastamine pole naljaasi! (Nägite, mida ma just tegin?) Tegelane, kellele on eelnevalt elu sisse puhunud ja värvikust lisanud sellised nimed nagu Jack Nicholson (legend!), Heath Ledger (kuni oma surmani kohe pärast Jokkeri kehastamist Phoenixi hea sõber) ja Jared Leto (küsitav Jokkerina, kuid muidu täiesti geniaalne näitleja).

„Jokkerit“ vaadates saab ehk koomiksikauge inimenegi aru, miks neid kemplusi täis pildivihikuid graafilisteks romaanideks nimetatakse. Pahalase saamislugu on lihtsalt nii valus ja ilus. Ära tasub mainida, et filmimuusika on teosel võimas, seda võiks vabalt ka silmad kinni vaatama minna.

Peale Jokkeri puudutab film paljusid probleeme, mis ühiskonda praegu rusuvad. Täpsemalt küll Ameerikas, kuid mingil tasandil kindlasti ka siin. Mööda ei saa vaadata ka vaimuhaiguse käes vaevleva inimese kannatustest, mida üksipulgi näidatakse. Kinos istudes sa küll ei samastu peategelasega (loodetavasti), kuid hakkad teda mõistma.

Näitlejatest ei saa mainimata jätta Robert De Nirot, kelle pärast üksi juba kinno minna tasuks. Ning peategelase ema kehastav Frances Conroy, kes on tuntud veidi veidrate rollide poolest, on eraldi aplausi ära teeninud.

Kinokassades teeb „Jokker“ head tööd. Vaatajate arvustuste üle võivad aasta ühe oodatuima linateose tegijad rõõmust käsi kokku lüüa. Kriitikud jagunevad kahte leeri, aga ega kõigi meele järele ei saa kunagi olla.

Filmi treilerit saad vaadata siit: