Foto: Marilyn Jurman
Blogid
29. september 2019, 18:58

MARILYN JURMANI BLOGI | Ehmatus oli suur, kui pott „Lambadat“ mängima hakkas (3)

Ma mäletan, kuid ma olin rase ja suure hurraaga ostsin raamatupoest “Varakult potile” raamatu. Lugesin selle õhinal läbi ja olin täiesti veendunud, et kuuekuuselt me juba tegeleme esimeste pissi püüdmistega.

No umbes sama veendunud, kui et ma kavatsen vähemalt kaks aastat Rumi rinnaga toita. Umbes sama otsusekindlalt, nagu ma Rumi 18 kuu sünnipäevaks olin oma tissid tagasi iseendale võidelnud, olin ma ka raamatu “Varakult potile” oma sõbrannale edasi kinkinud.

Eks me ikka ostsime poti ja tegelikult isegi alustasime selle poti tutvustamisega talle nii, et kaheksakuuselt saime ühe korra ka hinge kinni hoides mure potti kinni püütud, aga vanaema suurest lubadusest, et aastaselt enam kindlasti mähkmeid ei kanna, olin ma selleks ajaks lahti lasknud.

Üheksakuuselt me isegi proovisime teda suvalistel hetkedel aegajalt potile panna ja koos raamatuid lugeda. Vahel õnnestus see täitsa kenasti, aga kümnekuuselt oli meil suur tagasilöök. Kui me kõik koos Tenerifele läksime, siis ostsime seal uue poti. Suur oli meie kõigi, aga eriti Rumi ehmatus, kui see pissimise peale hakkas "Lambadat" mängima. Rumi pistis nutma ja keeldus edaspidi potile istumast. Saime patareid välja võetud ja tasapisi võitis väike roosa pott Rumi usalduse tagasi.

Rumi hakkas aastaselt kõndima ja umbes samal ajal saabus meie potitamise katsetesse üsna konkreetne paus. Kui ma selleks hetkeks olin juba peaaegu veendunud, et eks nüüd peagi saamegi mähkmetest loobuda, siis pidin paraku tõdema, et Rumi on otsustanud tegeleda teiste arenguetappidega ja ei kavatsegi potile istuda.

Ilmselt kui ma tõesti sellega väga teadlikult tegeleksin, siis oleks see võimalik küll, aga meenutasin kõiki oma sõbrannasid, kes mulle raseduse ajal pead vangutades näkku itsitasid, et tahaks näha, kuidas su laps aastaselt mähkmevaba on. Ja saingi väga hästi aru, et ega mina vist ka siiski ei jaksa sellega nii teadlikult tegeleda.

No ja siis tegelikult nüüd kahesena on see hakanud lõpuks loomulikult paika loksuma – nii, et Rumi ise ütleb, et pissi-pissi. Vahel isegi natukene enne pissimist, aga tavaliselt ikkagi täpselt sellel hetkel, kui juba tegevus on alustatud. Nüüd siis saan ka sellest väljendist – pissi püüdma – aru, kuna see on ikka konkreetne püüdmine, millega ma tegelema pean. Kuna ta kodus ei kanna enam mähkmeid ka, siis on meil tõeline motivatsioon tõesti see piss kinni püüda, et mitte jälle pool tundi fööniga oma hirmkallist Dormeo madratsit kuivatada. Õnneks on ikkagi asi juba päris vahva, kui ma näen, et Rumi saab aru ja kui vahel saamegi kinni püütud tolle mure, siis suure uhkusega selle suurest potist alla kallab, vett peale laseb ja kogu pere aplodeerib.

Sellised pisikesed rõõmud elus.