HELENI BEEBIBLOGI | Tulevik, millest ma kolmeaastasena unistasin, ongi käes

Mõtlen üsna sageli, kui heal ajastul Carmen ikka üles kasvab. On olemas internet, arvutid ja teised vägevad seadmed. Rääkimata sellest, mis kõik internetis olemas on – tohutult infot, saab raamatuid laenutada, guugeldada, teiste inimeste kogemusi lugeda, õppida jne. Eriti tore on õppimisvõimalus – võtan praegu ainet psüühika põhifunktsioonid e-õppes. Vaatan videoid loengutest ja teen teste internetis.

Ma olen aeg-ajalt fantaseerinud, et lähen ajamasinaga sada aastat ajas tagasi ja uhkustan tähtsalt nutitelefoniga, kust tuleb muusikat, inimhelisid, videoid ning mida iganes veel. Ning siis näen inimeste hämmastunud nägusid. Ma arvan, et tolle ajastu inimesed oleksid suures šokis, kui nad midagi niivõrd veidrat näeks ja võib-olla paneksid nad mu hirmu tõttu põlemagi. Seega olen tänulik, et mul on olnud au kasvada üles praegu, koos arvutite arenguga. Mäletan, kui mul oli Windows 95 ja mängisin Trespasserit ning kirjutasin Wordis. Tänapäeva lapsed ei teagi, milline Word 20 aastat tagasi oli.

Mul on praegune auto olnud päris mitu aastat ja mul on selle abil olnud väga hea tehnika kiiret arengut jälgida. Kui ma auto sain, oli ainus võimalus lemmikmuusikat plaatidelt kuulata. Kuigi mäletan ka seda aega, kui muusikat sai kuulatud kassetilt. Igatahes, kui ma autos midagi kindlat kuulata tahtsin, pidin ma arvutis plaadi kirjutama. Edaspidi nägin ma, et sigaretisüütajasse on võimalik panna FM-saatja ja see mälupulgaga ühendada. Vägevamatel oli juba autos makk, kuhu sai mälupulga otse sisse panna. Unistasin, et ka mul oleks USB-auguga makk, kuhu saan mälupulga panna, mitte oma muusikat raadiolaineteks muuta. Seega kirjutasin plaate edasi, sest siis oli vähemalt kvaliteet palju parem kui FM-saatjat kasutades.