„Raimo Kangro sai hakkama nii majaehitamise kui ka aiatöödega, aga hingelt oli ta läbi ja lõhki muusik.“

„Küllap oli veidi salapärane ja samas vaoshoitud hääletoon see, mis mind Raimo juures kõige enam paelus. Raimo kinnitas hiljem, et ta olevat kohe teadnud, et mina olen tema jaoks see õige, aga mina ei osanud esimesel kohtumisel küll aimata, et meil seisab ees nii palju ühiseid aastaid ja ühiseid töid-tegemisi,“ meenutab kirjanik ja luuletaja Leelo Tungal oma abikaasat, helilooja Raimo Kangrot, kel on 21. septembril 70. sünniaastapäev.

„Raimo võis nädalate kaupa rõõmsalt maja taga lepavõsa harvendada, kuid siis äkki muutus ta kinniseks ja tõsiseks – see tähendas, et kirjutamisaeg on kätte jõudnud,“ kirjeldab Leelo Tungal, kuidas seejärel sündisid mehel klaveri taha istudes aina uued ja uued teosed. Raimo Kangro sulest on helidena sündinud sümfoonilise muusika ja lauluviiside kõrval ka ooperid ja lastemuusikalid.

 „Kindlasti rõõmustaks teda praegu see, et mõlemad lapselapsed, keda tema kahjuks näha ei saanud, on muusikahuvilised,“ ütleb Leelo Tungal.

Kuidas te Raimo Kangroga tutvusite ja millal ära tundsite, et just tema on see mees, kellega tahate oma elu jagada?

Meid tutvustas lauljatar Marje Aare, kellele olin varem mõned laulutekstid tõlkinud. Tollal, aastal 1972, maksti raadiomajas honorare kord kuus: järjekord oli pikk, ulatus trepist alla, ning seal võis kohata nii raadio- kui ka telestaare. Ühtviisi seisid kannatlikult pikas sabas nii Valdo Pant, Marju Kuut, Eino Baskin kui ka noored praktikandineiud. Muidugi ei seistud vaikselt oma nina ette põrnitsedes, vaid vesteldi omavahel maast ja ilmast. Kui  lõpuks kassani jõuti ja oma rublakesed kätte saadi, jätkati vestlust raadiomaja vanas kohvikus, kus mahtus ühe laua taha uskumatult suur hulk inimesi.

Marje Aare oli raadiomajas oma inimene, kes näis tundvat kõiki, ja Raimo Kangrot tutvustas ta mulle kui noort heliloojat, kelle uhiuut laulu ta parajasti õppis. Ja sellel laulul oli minu tekst! Luuletuse oli Raimo võtnud ajakirjast Noorus ja lauluna kandis see pealkirja „Ah, juba lumi maas?“. Kohe leiti ka tühi klaveriga stuudio, kus uus teos mulle ette kanti. Meloodia jäi mind kauaks kummitama: see polnud ei estraadilugu ega ka kammerlik laul, vaid midagi minu jaoks eriskummalist.