„Ugala teatris võivad „hip-hip, hurraa“ hüüda vanad jorsid, sest poisikestel pole sihukest häältki!“

„Hip-hip, hurraa! Hip-hip, hurraa! Läks!“ kõmistas näitleja Margus Vaher pärast 100. hooaja avalavastust „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“. Seesama kõmiseva häälega hüütud „Hip-hip, hurraa!“ on igal Ugala teatri peol traditsiooniline märguanne, et nüüd on ametlik osa otsas, kõned peetud ja läheb peoks. Õigus hiphiphurraatada on trupi kõige vanemal meesnäitlejal. Noornäitlejail hõiskamise juurde asja ei ole. 

„Kõigepealt hakkas seda lauset hüüdma Andres Oks. Kui tema suri, siis jätkas Arvo Raimo,“ jutustab Margus Vaher, Ugala näitleja aastast 1974. „Kust Andres Oks selle võttis, ma ei tea, aga nii pallju, kui mina mäletan, on seda kogu aeg hüütud. Kui Arvo oli, hüüdis tema. Kui Arvo suri, hakkasime meie Andresega seda hüüdma. Ugala teatris võivad „hip-hip, hurraa“ hüüda vanad jorsid, sest poisikestel pole sihukest häältki! Mis sa piuksud, kui häält ei ole?!“

Ugala rahval on teinegi stammlause, mis alatihti näitlejate seas kõlab: „Rist läks, ei räägi!“ Selle pärandas trupile Arvo Raimo, kes suri neli aastat tagasi. „Seda öeldi siis, kui lavale läksime, esika ajal,“ sõnab Andres Tabun, Ugala näitleja aastast 1976. „Lava taga pandi jalaga kergelt tagumenti ja öeldi: „Rist läks, ei räägi!“ Praegu öeldakse „K tšortju!“ või „Kuradile!“, kuidas keegi.“