LUGEJA PIHIB | Mul on terve elu ees, et eksnaisele kätte maksta! (115)

Kui naisega – praeguseks siis eksiga – tuttavaks saime, olime noored ja ilusad. Mu naine oli tõesti kena, aga ega ma poleks millegi vähemaga leppinudki. Mul ei ole kunagi olnud probleeme kaaslase leidmisega ja selles mõttes tegin ikka suure sammu, et valisin just tema välja kõikide võimalike kandidaatide hulgast.

Alguses tundus ta väga normaalne ja armusin ikka täielikult. Tegin üsna ruttu abieluettepaneku. Olin rahul, et see tark ja tasakaalukas neiu selle vastu võttis.

Pulmad olid meil muidugi korralikud. Teenisin hästi ja mul ei olnud kahju panna suur summa magama lihtsalt selleks, et kõigile sõpradele-sugulastele korralikult välja käristada ja näidata, millise naise suutsin enda omaks teha. Minu pulmapidu ei unusta raudselt kohe keegi, kes seal kohal käis!

Meie elu oli algusest peale ilusti paigas. Teenisime mõlemad normaalselt ja nii otsustasimegi üsna ruttu lapsed saada. Noorte, tervete ja viljakate inimestena meil sellega loomulikult probleeme ei tekkinud ja saime neid kolm tükki parajate vanusevahedega. Kõik läks nii, nagu planeerisin. Iga järgmine jõudis ilusti veel eelmise emapalga sisse, mille upitasime korralikult kõrgeks. 

Elu oli ilus. Naine sai lastega hästi hakkama ja mina keskendusin tööle, sest oli ju selge, et mingis korteriköksis ma kolme last ei kasvata. Vaja oli maja. Uut, suurt ja ilusat. No ja muidugi normaalsesse rajooni, sest ei viitsi mina kuskil pärapõrgus elada ja kesklinna õppeasutused on lastele ilmselgelt paremad kui väiksed külakoolid.

Lõpuks oli koos normaalne summa maja omaosaluseks ja otsustasime, et on õige aeg ehitama hakata. Kuna olen võrdlemisi kuldsete kätega, siis tahtsin võimalikult palju ise teha. On ikka teine tunne, kui tead, et oled perele oma kätega katuse pea kohale tekitanud!

Töölkäimist pidin selleks muidugi vähendama, sest tahtsin keskenduda kõige olulisemale. Oh neid unetuid tunde, kui hilisõhtutel ehitusel istusin ja järgmisteks päevadeks ja nädalateks plaane tegin. Mõnikord võtsin rekreatsiooni mõttes paar-kolm õlut ka ligi, tellisin pitsa ja lihtsalt tundsin, kuidas kogu see vaevanägemine mulle isegi energiat juurde annab ja tulevikus ära tasub.

Eks naine sai lastega natuke suurema koormuse, kuna ehituse tõttu ei saanud ma õhtuti kuigi palju kodus olla. Kui ka midagi füüsiliselt parajasti ehitada vaja polnud, siis plaanid oli ju ikka tarvis paika panna. Ainult loll vehiks niisama, ilma et enne rahulikult kõige üle järele mõtleks.

Kokkuvõttes oli see periood pikk ja minu jaoks väga kurnav. Vaikselt hakkasid ka suhted abikaasaga käest ära minema, sest naine ei mõistnud absoluutselt, et oleksin vajanud palju rohkem tuge. Tegelikult hakkas ta mõtlemine juba siis täiesti käest ära minema.

Ta süüdistas mind sajas surmapatus ja tülitsesime tihti. Põhimõtteliselt me muud ei teinudki, kui koos olime. Tema arvates ei tegelenud ma piisavalt lastega ja seda serveeris ta nii, nagu ei saaks üldse aru, et sellal oli lihtsalt ehitus prioriteediks. Ta ei osanud ka üldse hinnata neid pikki päevi, kui ehitusel olles endast kõik andsin. Tema arvates istusin vaid niisama ja kaanisin õlut.

Igatahes sai ka see periood suure valu ja vaevaga lõpuks läbi ja maja oli valmis sissekolimiseks. Loomulikult oli veel palju kõpitseda, no liistud ja muu sarnane. Seega ei saanud proua loota, et ma nüüd täiskohaga titekarja eest hoolitsema hakkaksin, aga seda ta tegi.

Samuti ei saanud ta aru, et vajasin raskest projektist puhkust ning ei suutnud veel täiskohaga tööle tagasi minna. Rahaliselt ei olnud ju ka midagi hullu. Minu peale näiteks ei kulunud üldse eriti midagi. Palju see koht söögilauas ja paar õlut siis ikka nii väga võtab. Vähemalt oli meil nüüd oma kodu!

Välk selgest taevast!

Ühel päeval elasime oma uues ilusas majas tavapärast elu, kui abikaasa teatas, et tema tahab lahutust. See tuli minu jaoks täiesti ootamatult. Nuga selga! Ma ei saanud esialgu aru, kas see kõik toimub ikka ilmsi. Eks igas  suhtes on tõuse ja mõõnasid, aga lahutus!? Lihtsalt niimoodi, täiesti tühja koha pealt?

Proovisin uurida põhjuste kohta, kuid ühtegi mõistlikku põhjendust naise käest saada ei õnnestunud. Ta oli äkki nagu teine inimene. Kauge ja võõras. Ta ei tunnista seda siiani, aga olen suhteliselt kindel, et eks tal oli mingi armuke. Ju ta pidas neid terve aja, siis kui mina meie kodu ehitades ööd ja päevad rassisin ja vaeva nägin.

Selliseid otsuseid ei tehta lihtsalt niisama, tühja koha pealt ilma mingi normaalse põhjuseta. Ja kuidas ta kolme lapsega üksi hakkama kavatseb saada? See on lihtsalt jabur! Ta oli varem nii normaalne, aga nüüd oleks nagu täielikult mõtlemisvõime kaotanud.

Igatahes olin ma sunnitud lõppkokkuvõttes ennast ohverdama ja meie uue kodu naisele jätma ning ise üürikorterisse kolima. Elu oli raske. Läksin küll tööle tagasi, aga alimendid ning üür ja maksud söövad põhimõtteliselt kõik mu palga. Õhtuti, kui üksi telekat vaatan ja õlut joon, siis lihtsalt ei suuda mõista, kuidas üks inimene minuga nii julmalt ja ebaõiglaselt käituda võis.

Lapsi näen üle kahe nädala kolm päeva, aga olen lahkuminekust nii stressis ja tööpäevadest täiesti läbi, seega tihti ei jaksa neile isegi õigeks ajaks järele minna ning viin nad varem tagasi. No ausalt, see laste jagamise süsteem ei ole ka normaalne. Kuidas ma peaksin jaksama kolm päeva täiesti üksi ilma mingi abita kolme väikese lapse eest hoolitseda, neid lõbustada ja hea isa olla?

Mul aega on!

Hiljuti otsustasin, et nii ma seda ei jäta. Ei ole normaalne, et mina näen täiesti omakasupüüdmatult nii palju vaeva ja lõpuks koheldakse ikka nagu kaltsu. Kuna meie kohtusüsteem on alati emade poole kaldu, olgu nad siis sellised rajakad nagu parajasti on, siis pole võimude poolt mul mingisugust õiglust oodata.

Tahaksin samas, et terve maailm näeks, milline hoolimatu ja halb inimene mu eks on, sest praegu tundub mulle, et tihti haletsetakse hoopis teda. Inimesed nagu ei saaks aru, et tema ise oli ju see, kes meie pere lõhkus. Pole nüüd midagi parata, et ta peab ise sööma seda suppi, mille valmis keetis!

Minu õnneks toimub elu tänapäeval suures osas internetis ja kuna mul üksiku inimesena on nüüd palju vaba aega, siis kulutangi seda sellele, et kõigile näidata, milline mõrd on mu endine abikaasa.

Mu lemmikud on igasugused sotsiaalmeediagrupid, kus käivad koos lapsevanemad. Noh, kurdavad seal pisikesi igapäevaprobleeme. Laps ei söö piisavalt või sööb liiga palju ja nii edasi, sellised tühised lihtsasti lahendatavad mured, mille peale ma isegi pikemalt mõelda ei viitsiks.

Igatahes oskavad nad kuulata. Olen sellises grupis rääkinud oma loo ja saanud palju kaastunnet. Eriti hästi mõistavad mind üksikemad ja sellised keskealised naised, kelle parim enne möödas on. Eks lihtsamat netis inimeste järgi luuramist oskavad kõik ja olen teinud kindlaks, et iga mulle kaastunnet pakkuv inimene jõuaks minu profiili kaudu kiirelt mu endise naiseni. Paras siis talle, varsti teavad kõik, milline vastik inimolend ta on!

Lootsin muidugi, et eksnaine tuleb ja võtab ka seal grupis sõna. On ju mu postitused tallegi nähtavad ja ma tean, et sisemiselt ajavad need teda närvi. On ainult aja küsimus, millal tema kannatus katkeb ja ta sinna kaagutama tuleb. Tunnen juba ette rahuldust mõttest, kuidas ta seal kõigi ees paika panen ja niimoodi maatasa teen, et ta ei julge enam kodust väljagi minna!

No ja kui mul midagi on, siis on see aeg, et ära oodata, millal ta lõpuks murdub. Lisaks muidugi mõtlen juba välja uusi plaane, kuidas tema elu võimalikult vastikuks muuta, ega jäta kunagi kasutamata võimalust talle ebamugavusi tekitada. Olgu siis igapäevastes pisiasjades või lastega seotud logistikas.

Ega ikka ei ole küll nii, et mina annan endast kõik ja siis koheldakse mind niimoodi. Ta veel kahetseb seda ja korralikult, mul on terve elu ees, et talle kätte maksta!