«Olin õpetajate silmis kui kuri geenius, kes kõike korraldas,» räägib ta. Õli valas tulle seegi, et Merle üritas enda eest seista. «Jah, kui keegi mulle lajatas, siis ega ma kõrvu lonti lasknud,» ütleb naine.
Et materdamine oli igapäevane, meenub Merlele hoopis üks ja ainus lugu, kus kahest patuoinast pääses puhta nahaga üks – ja see oli üllatuslikult tema. «Mul oli keskkoolis venelasest klassijuhataja, kes tahtis, et kogu klass oleks komsomolid. Mina ja minu oivikust pinginaaber Katrin olime ainsad, kes polnud,» kõneleb ta.
Kui klassijuhataja asus Katrini südametunnistusele koputama, kuulis tulevane näitleja esimest ja viimast korda, kuidas tema ülikorralik pinginaaber kasutas ebatsensuurset väljendit. «Isa oli talle öelnud, et ei ole vaja selle sita sisse astuda,» muigab Merle.
Pahandus oli suur ja seekord, oh imet, polnudki jama põhjuseks Merle!
3 KOMMENTAARI