Muinasjutuvestja vastab suurimale küsimusele kõigist: mida naised tahavad? (57)

Õhtulehe müstikasaates „Puuduta mind“ pajatas jutuvestja, nõustaja ja koolitaja Erki Kaikkonen loo kuningas Arthurist, kes otsis vastust sellelesamale ajatule küsimusele – mida naised tahavad? Sageli on mõistu- ja muinasjuttude tõde tuumakam kui põhjalike uurimistööde oma. Vast saab ka armas lugeja muinasjutuvestja räägitud loost abi naise saladuse paljastamisel.

„Lugu räägib kuningas Arthurist, kes olevat elanud 5. sajandi lõpus või 6. sajandi alguses. Muidugi on ka neid, kes ütlevad, et ta on müütiline tegelane. Aga mina usun, et ta oli olemas,“ alustab Erki Kaikkonen lugu.

„Kuningas Arthur käinud kaaskonnaga jahil ja ajanud üht hirve taga. Läks nii hoogu, kappas muudkui hobusega hirve järel ega saanudki aru, et oli sattunud naaberkuninga maadele.

Naaberkuninga sõdurid võtsid nende maadel loata jahti pidava üliku kinni. Nad said üpris kiiresti aru, kellega tegu, ja viisid kuningas Arthuri oma kuninga ette, kes viskas ta vangikongi. 

Ükski tark ei teadnud tõde

Kuuldused kuningas Arthuri vangistamisest jõudsid tema õukonda ning söör Lancelot, kes oli kuninga hea sõber ning ühtlasi suurepärane riigimees ja diplomaat, saadeti asja uurima. Lancelot läks naaberkuninga audientsile. Ta küsis, kas vastab tõele, et too on kuningas Arthuri vangistanud. Naaberkuningas vastas, et see on tõsi, kuid tal oli selleks ka täielik õigus, sest kahe kuningriigi vahel on kokkulepe, et üksteise maadel jahti ei peeta.  

Lancelot ütles: „Me väga armastame oma kuningat ja meil oleks teda väga tarvis. Kas oleks mingi võimalus, et sa ta vabastad? Mida sa selle eest sooviksid?“

Kuningas mõtles – õigupoolest oli tal ju kõik olemas. Siiski… Oli üks asi, mis polnud kellegi jaoks ammugi saladus – kuningas ei saanud oma kuningannaga hästi läbi. Üks elas ühes lossi otsas, teine teises. Kokku saadi vaid söögiajaks ning siiski istuti hiiglapika laua eri otstes.

„Ma arvan, et mu elu oleks täiuslik, kui saaksin oma kuningannaga suhted korda,“ ütles naaberkuningas Lancelotile. „Ma sooviksin teda mõista ja tahaksin teada saada, mida naised üldse soovivad. Kui kuningas Arthur tooks mulle vastuse neile kahele küsimusele, siis ma vabastaks ta. Kuidas see kõlab?“

Lancelot leidis, et kui see on kuninga soov, siis annavad nemad oma parima.

Naaberkuningas ütles: „Teeme nii: sina, Lancelot, jääd siia panti, kuna sa oled kuninga parim sõber ja ta väga hoolib sinust. Sinuga on siin kõik hästi, oled õukonnas, meie keskel. Kuningas Arthuri aga lasen ma vastust otsima ja annan talle selleks ühe aasta. Kui ta selle aja sees vastust ei leia, peab ta tulema tagasi ja igaveseks vangi jääma.“

Muidugi oli Lancelot nõus ja tehtigi vahetus. Lancelotil oli naaberkuninga juures väga tore, sest tema seltskond meeldis seal kõigile.

Kuningas Arthur hakkas aga naaberkuninga küsimustele vastuseid otsima. Läks oma lossi, kogus ümarlaua ümber kokku kõik kuningriigi targad: nõunikud, preestrid, astroloogid, oraaklid… Igaüks sai sõna. Kuningas kuulas nad kõik ära ja, mõeldes naaberkuninga peale, oli selge, et sealt õiget vastust ei tulnud.

Kuningas Arthur ei kaotanud lootust – küllap keegi ikka vastust teab. Aeg aga veeres.

Džinngi jäi jänni

Mõne aja pärast tuli kuningale külla tema sõber, rändur kaugelt maalt. Kuningas rääkis talle oma mure ära – väga oleks vaja teada, kuidas naisi mõista ja mida nad tahavad. „Kas sina tead vastust? Sa oled palju ilmas ringi käinud,“ uuris kuningas Arthur.

Maailmarändurist sõber vangutas pead ja vastas: „See on keeruline juhtum! Ma tean üht lugu: nimelt leidnud kunagi üks mees imelambi. Hõõrunud lampi, välja tulnud suur džinn, terve taevas oli džinni täis. Džinn lubanud mehele, et täidab tema kõige suurema soovi. Mees mõtles ja mõtles: „Jah, mul on üks soov – tee nii, et minu kodu juurest linna, kus ma iga päev turul kauplemas käin, läheks kolmerealine tee. Ühes suunas kolm rida, teises suunas kolm rida. Praegu on seal alati ummik.“

Džinn jäänud mõttesse – liiga palju on vaja ümber korraldada. „Kas sul lihtsamat soovi ei ole?“ Mees ütelnud, et üks on: „Ma tahaksin väga mõista naisi ja aru saada, mida nad soovivad.“ Tükk aega oli vaikust. Lõpuks köhatanud džinn hääle puhtaks ja küsinud: „Mitmerealine see tee olema pidigi?“ Selline lugu – isegi džinn ei osanud aidata. Aga ma väga loodan, et sa leiad selle vastuse.“

Aeg möödus, kuud tiksusid kiirelt ja juba hakkas aasta täis saama.

Kuningas Arthur käis ühel päeval oma linnuse turul ja nägi mustkunstnikku, võõrast, keda ta kunagi varem ei olnud kohanud. Oli suur tõenäosus, et tema teab midagi, mida siinsed inimesed ei tea. Ta kutsus mustkunstniku enda juurde ja rääkis talle oma murest. Lubas mehele ka heldelt tasuda, kui ta vastust teab.

Mustkunstnik vastas: „Kuningas Arthur, ma väga sooviks teile vastust anda, kuid ma pean tunnistama, et ma ei tea seda. Aga ma ei jäta teid hätta. Nimelt olen kuulnud, et sinu riigi põhjaosas, seal, kus on iidsed tammemetsad, elab metsa sees üks nõid. Ma hoiatan – see nõid on väga-väga inetu. Aga kui üldse keegi teab vastuseid sinu küsimustele, siis on see tema.“ Mustkunstnik lisas, et kuningas Arthur peab minema nõia juurde kindlasti üksi, sest muidu eksitavad teerajad ta metsa ära. Mis jäi Arthuril muud üle kui minna – see oli ju viimane õlekõrs.

Juba samal õhtul läkski ta põhja poole teele. Lõpuks leidsid rändurid tammemetsa ja teeraja. Saatjaskond lõi metsaservale laagri üles ja jäi ootama. Kuningas Arthur oma hobuse seljas sisenes metsa. Ta ratsutas pool päeva mööda rada, see läks aina kitsamaks ja mets muudkui kõrgemaks. Lõpuks jõudis kuningas suurele metsaniidule. Kui ta sellele astus, tõusid kaarnad musta kriiskava pilvena õhku, nii et taevas oli must. Ja siis märkaski kuningas Arthur maja – samblakatus peal, must kass ukse ees ja jäledad ussid majaseina ääres siuglemas.

Hirmus nõid paljastas saladuse

Kuningas võttis julguse kokku ning koputas uksele. Uks avanes ja lävel seisiski nõid. Ilmeksimatult pidi see tema olema, sest ta oli väga-väga kole: juuksed olid salkus, hambad puseriti, silmad vaatasid risti, üks kõrv oli väiksem, teine suurem, soolatüükad igal pool. Sõrmed olid kõverad nagu kulliküünised, jalad rangis. Ta isegi haises hirmsasti. Nõid vaatas kuningat ja küsis: „Kuningas Arthur, mis sind siia toob?“

Kuningas vastas: „Ma olen kuulnud, et sina tead vastust kahele küsimusele, millele ma väga-väga vastust vajan. Esimene on: kuidas mõista naisi? Ja teine: mida naised tahavad?“

Nõid ütles pikalt aru pidamata: „Esimesele küsimusele võin ma sulle kohe vastata – naisi ei ole vaja mõista, neid on vaja armastada! Aga teisele küsimusele ütlen ma vastuse ainult siis, kui sinu sõber Lancelot minuga abiellub.“

Mis teha?! Kuningas tänas nõida ja ratsutas kiiresti naaberkuningriiki Lancelotile olukorda selgitama. „Lancelot, mul on sulle kaks uudist – üks hea ja üks halb. Hea uudis on see, et ma leidsin inimese, kes teab vastust küsimusele, mida naised tahavad. See on üks väga kole nõid. Halb uudis on, et ta on nõus selle avaldama ainult ühel tingimusel… Hea Lancelot, ma pean sinust väga lugu, ära tunne mingit kohustust, sa ei pea ütlema jaa… Aga nõid ütles, et ta avaldab selle vastuse ainult siis, kui sina abiellud temaga. Ja ma rõhutan – ta on kõige inetum inimene, keda on eales nähtud.“

Lancelot vajus hetkeks mõttesse ja vastas: „Hea kuningas, mu sõber, ma armastan sind ja mul on sind väga vaja – seega ma abiellun nõiaga, kui see päästab su vangistusest.“

Nüüd jäi kuningas naaberkuningriiki pandiks ning Lancelot sõitis mööda juhatatud rada inetu nõia juurde ning tõi ta oma koju.

Juba nädala pärast toimusid pulmad. Mitte väga suured, nagu arvata võite. Pulmaööl olid nõid ja Lancelot koos magamistoas. Nõid ütles: „Kallis Lancelot, sa oled erakordne mees. Mitte keegi teine ei oleks olnud nõus minuga abielluma. Aga mul on sulle veel üks palve – ma tahan, et sa mind suudleksid!“

Lancelot vastu: „Kallis, kui see on su soov, siis muidugi.“ Hingas sisse… Ja suudles inetut nõida.

Selle peale sõnas nõid: „Lancelot, mul on sulle üks kingitus, sest sa oled nii vapper rüütel. Sul on valida: kas soovid, et oleksin päeval tõeline kaunitar, nii et päike kahvatub mu kõrval ja kõik näevad, kui kaunis kaasa sul on, aga öösel voodis oleksin su kõrval seesama inetu nõid, või tahad, et oleksin öösel voodis sinu kõrval imeline kaunitar, aga päeval hirmus nõid. Kumba sa soovid?“

Lancelot oli ise seda teadmata väga eriline ja tark mees. Ta ütles: „Kallis, mina tahan, et sünniks see, mida sa ise kõige rohkem soovid.“ Samal silmapilgul muutus kole nõid imekauniks naiseks, kõige ilusamaks, keda Lancelot oli iial näinud. See naine, Lanceloti hurmav abikaasa, sõnas: „Lancelot, sa oled imeline mees. Sa teadsid, mida naised soovivad. Naised soovivad ise otsustada.“

Ja kuna Lancelot teadis õiget vastust, vabanes naine nõidusest, sest tegelikult oli ta nõiutud printsess.

Nõnda sai oma soovitud vastuse ka naaberkuningas. Kuningas Arthur aga pääses tagasi oma kuningriiki valitsema.

Ning kui nad surnud ei ole, siis elavad nad kõik õnnelikult veel tänapäevalgi.“

„Me vajame hinnanguvaba ärakuulamist.“

Kuningas Arthuri muinasjutu puänt tundub natuke nagu ajast ja arust – tänapäeva Lääne ühiskonnas saab naine vabalt otsustada. Loo tegelik iva on sotsioloog ja psühholoog Erki Kaikkoneni sõnul aga selles, kas me anname paarisuhtes teisele võimaluse end kuuldavaks teha.

„Peredünaamika on väga peen asi. Kas mõlemad osapooled suhtes kuulavad teineteist päriselt või lähevad kaitsesse ja hakkavad midagi arvama?“ Erki märgib, et praegu on ühiskonnas puudu kuulamisoskusest. See on midagi muud kui lihtsalt teise inimese jutu kuulamine, see on hinnanguvaba ja mõista sooviva ruumi loomine.

Küllap oleneb inimesest, kas üks või teine muinasjutuiva tema maailmapilti passib. Erki ütleb ka, et tõega ongi keerulised lood. „Müstikud leiavad, et tõde ei ole võimalik mõistusega käsitleda. Võta mis tahes erinevad filosoofiakoolkonnad – kui üks räägib, tundub tõde, kui teine räägib, tundub ka tõde. Aga kui kaht filosoofiat võrdled, saad aru, et need on vastandid. Müstikud ütlevad, et tõde on võimalik kogeda. Lugude puhul ongi oluline see, et nad jutustavad meile mingisugust perspektiivi.“