Koolikiusamise käes kannatanud poja ema: ühel päeval leidsin lapse kotist kööginoa

Paljudes peredes oodatakse kooliaasta algust pikisilmi ja rõõmuga. Kuid on ka peresid, kus esimene koolipäev tähendab järjekordset hirmu ja alandusi täis eluperioodi. Aastaid oma poja eest võidelnud ema rääkis Naistelehele oma loo.

«Meie peres kasvab kolm last. Keskmine neist 13aastane noormees, selline rahulik, tagasihoidlik. Kunstiandega, õpib headele ja väga headele hinnetele. Sotsiaalselt ebaküps ja üsna kehva huumorisoonega. Asperger. Ta ei otsi teiste lastega eriti kontakti, aga ka ei pelga seda. Neli aastat tema kooliteest oleme tegelenud nii vaimse kui ka füüsilise koolivägivallaga. See on väga pikk aeg. Neli aastat ja kolm kooli.

Lasteaia lõpurühmas sai tehtud otsus, et poiss asub õppima väikeklassi. Talle sobib siiani rahulik keskkond. Esimesed paar aastat läks lennates, oli tore aeg. Siis uus klass, uus klassikaaslane. Kõik algas vaikselt. Alandav sõna, kerge müks selga. Kui info meieni jõudis, tegutsesime kohe. Istusime klassijuhatajaga maha, rääkisime direktoriga, proovisime eos juhtida asja teisele kursile. Olukord ei paranenud, kõik algas taas uuel sügisel. Selline vaikne ja pidev ahistamine. Istusime maha juba suurema ümarlauana, vestluses ka kiusaja ema, mõlemad lapsed kohal. Nägime tolle lapse otsest ja suurt viha meie poja suhtes, mitte ainsamatki põhjust omamata. Sellel kohtumisel ilmnes, et agressiivne pool tuleb koolist, kus poiss oli ise sattunud raskekujulise ahistamise ohvriks. Mõistsime, et abi ei vaja meie laps. Viisime poja teise kooli, sest lihtsustatult – targem annab järele. Uus, ilus algus.