Foto: pexels
Suhted
12. august 2019, 14:19

Kuidas vältida suhtekolmnurka? (4)

Pinged, konfliktid ja negatiivsed emotsioonid on sisse kirjutatud igasse paarisuhtesse. Üsna sageli haagitakse sellistes olukordades suhtele juurde keegi kolmas – pingemaandaja väljastpoolt. Nähtuse üle arutleb pereterapeut Kätlin Konstabel.

Kui kahe inimese vahel on arusaamatus, tuleks asi omavahel ära lahendada. Vahel ei tundu see aga võimalik või pole piisavalt julgust ega oskust. Sageli luuakse siis tahes või tahtmatult hoopis kolmnurki. Enamasti mõeldakse suhtekolmnurga all küll armukesi ja kõrvalsuhteid, aga pereteraapias (kus kolmnurkade analüüs on oluline teema) nähakse seda palju üldisemalt: kaks inimest ei lahenda omavahelisi probleeme isekeskis, vaid otsivad pingeleevendust väljastpoolt, kaasavad kellegi või millegi. Kaasamine ei pea alati tähendama kellelegi kurtmist, see võib olla ka tähelepanu täiesti teisele teemale pööramine.

Kolmnurkade mitu nägu

Kui elukaaslaste vahel on teemasid, millest ei taheta rääkida (sest kisub tüliks, ei oska jutuks võtta või pole harjumust), võib kolmandaks nurgaks osutuda sõbranna või sõber, kummagi ema-isa, õde või vend. Neile saab näiteks helistada ja muret kurta. Mõnikord võtavad aga partnerid pingelise päristeema asemel jutuks ühe või teise poole vanema, tuttava – räägitakse millestki muust, mitte omavahelisest läbisaamisest. Ka armuke võib kolmnurka sattuda nii inimesena, kellele saab muresid kurta, kui ka armu­kadeduse teemana, mida suhtes üles võtta.

Üks kolmnurkade eriliik on see, kui paar tutvub ja enda vanema(te)ga pingelistes suhetes olev partner annab «pulmakingina» suhtlemise üle teisele poolele. Näiteks ei oska mees oma võib-olla natuke muretseva, kontrolliva emaga hakkama saada ja ütleb kaasale, et suhelge teie, naised, omavahel.

Kolmnurgas saab olla ka töö, hobide, sõltuvustega. Kui kodus on pinged, aga rääkida omavahel ei saa, võidakse erilise innuga pühenduda karjäärile, harrastustele ja meeleolu mõjutavatele ainetele. Kolmnurk on seegi, kui ühes peres lapsed tülitsevad ja pöörduvad vanema poole, et tule ja lahenda tüli ära, ja vanem tormabki alati appi. Või kui tööl kolleegide vahel on pinged, aga rääkida justkui ei saa ja üks pool käib konflikti kerkides alati suitsu tegemas.

Vahel jääb ühest kolmnurgast väheks. Näiteks tekib arusaamatus inimesega, kellega sai muidu suhteasju arutatud, seda ei õnnestu lahti pusida ja tekib vajadus veel kedagi-midagi kaasata (teine sõbranna, vein, uus hobi).

Millal tekib probleem?

Kolmnurkade boonus on ajutine rahuseisund ja stressimaandamine. Pooled tunnevad end kindlamini, kui kaasatud on veel keegi ja vastutust saab jagada. Vähesel määral polegi kolmnurkades midagi halba – ­probleem tekib siis, kui kaks inimest püsivalt ja just olulistes asjades omavahel otse rääkida ei saa. Lähedane kontakt kahe inimese vahel jääb üha kehvemaks, sest harjumus emotsionaalselt keerulisi teemasid eitada või mujale kanaliseerida süveneb. Kolmnurgad mõjutavad ka suhteid ümbritsevatega. Inimesed, keda vajatakse vaid pingeleevendajana või kellele pööratakse tähelepanu vaid siis, kui teises suhtes on asjad kehvasti, pole selle olukorraga südamepõhjas tihti rahul. Nad võivad end lausa ärakasutatuna tunda, sest muul ajal ja nende endi toredate omaduste pärast pole neid justkui vaja. Murede jagaja võib uhkelt rõõmustada, et näed, sa oled lausa psühholoogi eest, mõtlemata, mis tunne teisel sellisesse rolli vastutama sattununa võib olla.

Kõige tõsisemate tagajärgedega on kolmnurgad, kus vanemad ei saa oma asju räägitud ja kaasavad lapsed. Üks vanem võib käia lapsele kurtmas teise vanema kohta. Või räägivad vanemad lapse probleemidest eriti emotsionaalselt just siis, kui omavahel muud rääkida ei saa – kuni selleni, et laps tunneb end peres seetõttu tõelise patuoina või haigena. Teraapias pole siis harv juhus, kui laps ütleb vanematele ka otse, et minuga pole vaja nii palju tegeleda, suhelge palun omavahel. Võib ka nii minna, et üks vanem veedab eriti palju aega tööl, teine keskendub täielikult lastele– omavahel südamest südamesse rääkimiseks aega ei võeta, sest see tundub ohtlik.

Küsimused peegli ees

Oht kolmnurkadesse sattuda on eelkõige inimestel, kes on loomult ebakindlad, ärevad ja kel on oma vajadustest otse raske rääkida, või inimestel, kes on näiteks maast madalast õppinud, et ebamugavaid teemasid kodus ei puudutata, püütakse iga hinna eest viisakas olla.

Kui tahame aru saada, kas meie elus on lahtiharutamist vajavaid kroonilisi suhtekolmnurki, võiksid esimesed küsimused endale olla hästi üldised. Kas mu elus on lähedasi inimesi, kellega on palju varjatud või pingelisi teemasid, mida parem ei puudutaks? Mida ma üldse teen, kui oluliste inimestega pinged tekivad? Kas on midagi, mis on muutunud harjumuseks? Kindel inimene, kellega just siis suhtlen? Kindel tegevus, mis kasutusel just suhtepinge leevendajana (lähen jooksma või jooma, veedan pikki päevi tööl, vaatan tundide kaupa lemmikseriaale)? Kas tunnen end mõnikord nii, nagu mind oleks mingisse suhtemustrisse survestatud? Kui nii, siis mis tunne on seal olla? Kas peres on tunne, et ei saa olulistest asjadest otse rääkida – probleemid on kestnud juba aastaid või aastakümneid sama­sugustena ja lahendust ei paista? Eriti suur ohumärk, mis laste heaolu mõttes kiiret muutmist vajab, on see, kui paar ainult või peamiselt lastest räägibki või kui üks vanem tunneb, et teine on lapsega tema vastu liidu moodustanud või vajab teda vaid siis, kui on tarvis kord majja lüüa.

Kuidas sellest välja tulla?

Kolmnurgast ei saa välja muidu, kui peab julguse kokku võtma ja enda käitumise selles läbi mõtlema. Ainult mõtlemisest ja analüüsist jääb aga väheks, peab ka inimestega otse rääkima. Rahulikult, oma vajadusi ja emotsioone sõnastades, ründamata ja süüdistamata. Nendega, kellega seni oleme kartnud rääkida, hakkame rääkima päris asjadest. Kui oleme vältinud partneriga olulisi teemasid, teeme nüüd katset ja võtame jutuks. Kui pole osanud rääkida oma ema või isaga, lähme ja proovime. Sellega, keda oleme pingemaandajana kasutanud, räägime hoopis teistest teemadest, pöörame tähelepanu talle endale – küsime eluolu kohta, arutame maailmaasju. Võib-olla selgub natuke ebameeldivalt, et ega see inimene meile niisama huvi pakugi – on lihtsalt kuidagi mingiks puhuks olemas olnud. Siis on ausam selline läbisaamine lõpetada.

Muidugi on muutuste eeldus arusaamine, et oleme ka ise osa kujunenud suhtlusprobleemist. Vahel läheb kummitavatest kolmnurkadest lahtisaamiseks vaja ajutiselt isegi üht lisakolmnurka – psühhoterapeuti. Kui minna sinna koos inimesega, kellega pole seni rääkida osanud või saab rääkimisest alati tüli, oskab terapeut vahendaja ja tõlgina emotsioonikeerisest väljapoole jääda.

Artikkel on Naistelehes esmakordselt ilmunud 24. mail 2017.