Vanem teeb lastel vahet: „Sina justkui polekski minu laps!“ (1)

„Väiksemale õele tehti lapsena kalleid kingitusi, teda võeti kaasa teatrisse ja igal aastal ka reisidele. Neid kordi, mil mind kampa võeti, võin kahe käe sõrmedel üles lugeda. Seda ei juhtunud aga kunagi, et õde millestki kõrvale jäi,“ meenutab noor naine Kristiin, kel ebavõrdsest kohtlemisest siiani hing hell. Ühe lapse eelistamise patust pole täiesti puhtad ka vanavanemad.

Juba muinasjuttudeski tehakse lastel vahet: „Elas kord üks mees, kellel oli kolm poega – kaks vanemat olid targad, noorim aga lollike.“ Seevastu Metsamoor kultusfilmist „Nukitsamees“ kohtles mõlemat poega võrdselt: „Üks on laisk ja teine loll, mina pean üksi rabama!“ See, mis väljamõeldud lugudes põnevust juurde lisab, võib aga päriselus tekitada hingehaavu, mis veel kauaks kriipima jäävad.

Issi printsessist sai mässumeelne teismeline

Kahe tütre ema Marin hakkas märkama, et tema abikaasa suhtub lastesse erinevalt, kui vanem tütar jõudis murdeikka. „Muidu kiitis mees ikka, millised imelised printsessid tal on. Ta on olnud väga hooliv isa, kes mängis lastega palju ja elas rahulikult üle nende jonnitujud söögilauas. Aga kui esimene tütar oli 12-13, jooksis justkui must kass me perest läbi,“ meenutab Marin.

Ta möönab, et vanem tüdruk, kes nüüd on juba üliõpilane, oli tõesti mässumeelne teismeline: „Tüüpilised lood: ta valetas meile oma tegemiste kohta, ei pidanud lubadusi, korraldas kodus ilma loata pidusid ja püüdis oma vanemaid igal sammul paika panna.“  Marin oli valmis, et lapse puberteet võib raske olla, mehe peas aga istus vist mingi ideaalkujutelm tütardest kui armsatest sõbralikest inglikestest, kes ei nähva isale: „Mida sina ka üldse tead!““