Peep Veedla: „Kes Viru Folgi maha magab, raiskab lihtsalt oma aega!“ (3)

Põhjust selleks on omajagu. 

Kui aastate eest Lapimaal folgiusku pöördunud Peebule tuli 2007. aastal idee hakata Virumaal festivali korraldama, ei osanud ta eales arvata, et sellest sünnib Eesti muusikasuves igati arvestatav ja elujõuline muusikapidu. Viru Folk toimub tänavu 12. korda.

Iiri kultuur on meile lähedane

„Mitte kõik festivalid ei jää kestma,“ teab Peep ka ja on õnnelik, et välja kukkus just selline festival, nagu korraldajatel mõtteis oli mõlkunud. Veelgi enam –maalilises kaptenikülas Käsmus toimuv festival on juba mitmendat aastat Euroopa festivalide liidu liige ehk tegemist on kogu Euroopa üritusega.

Tosina aasta jooksul on Viru Folgil kõlanud muusika juhatanud festivalikülastajaid läbi Põhjamaade. Aga kui Peep sattus 2015. aastal Iirimaale ning mullu Põhja-Iirimaale, oli ta veendunud, et seda kultuuri tuleb samuti Käsmus tutvustada.

„Ma olen suur saarte fänn. Briti saarestiku suuruselt teine saar Iirimaa on olemuselt täpselt samasugune kui Põhjamaa saared. Nende ajalugu ja kultuur ja kõik on meile üsna lähedane,“ selgitab ta. Peepu köitsid seal kohatud soojad ja toredad inimesed, loodus ja muusika, samuti väiksed linnad ja külad. Ühesõnaga – kõik.

Pealegi, lisab Peep, et Põhjamaad saavad ükskord otsa ning nii võib muusikafestival oma haaret ka laiendada. Ning tundub, et see otsus on end õigustanud, sest Peep on juba enne festivali tajunud, et inimeste huvi iiri kultuuri tutvustava festivali vastu on suurem kui ühelgi eelneval aastal mistahes teist piirkonda tutvustava muusikapeo vastu.

Kaks iiri bändi esinevad Eestis esmakordselt

Aastate jooksul on festival teinud läbi siiski ka mõned muutused. Peep toob välja, et festival on oma mastaabilt mulluste aastatega võrreldes sama suur, kuid tänavu toimub pühapäevane viimane kontsert kell 15. „Elu on näidanud, et inimesed kipuvad pühapäeval lahkuma, tahetakse koju. Pealegi, ega ajaliselt ei pea festival kestma üleliia kaua, kuid see, mis seal on, olgu suurepärane. Siis saab sellest hea elamuse kätte ka lühema ajaga,“ kostab Peep.

Tänavusel festivalil soovitab Peep ära kuulata kõik iiri ansamblid. Avastamisrõõmu pakuvad The Kilkennys ja Beoga, kumbki bändidest pole Eestis varem käinud, kuid omal maal ja Euroopas tervikuna on need ansamblid Peebu kinnitusel vägagi hinnatud. Primordiali on Eestis saanud varem kuulata ning sestap on sellel ansamblil siin juba oma fännid ootamas. Ning kindlasti soovitab Peep silma peal hoidma reede hilisõhtul toimuval kontserdil Tribute to The Pogues, kus üks ja ainumas kord laulavad omal ajal paljusid mõjutanud ansambli laule VLÜ, Untsakad ja nende sõbrad.

Peep on rahul, et lisaks laste-, kino- ja keskkonnaprogrammile on viimastel aastatel lisandunud teatriprogramm. Tänavu kuulub sinna kaks lavastust, mille on teinud Üllar Saaremäe – Peebu sõnul üks suuremaid iiri kultuuri fänne Eestis.

Esimest korda kuuluvad programmi ka koerad, toimub iiri setterite näitus. Ning mõistagi ei saa selle kolme päeva jooksul üle ega ümber iiri tantsudest, söögist ja joogist. Lähemalt saab festivalil toimuva kohta uurida siit.

Asendusbändid, torm ja külm ilm panevad meeskonna proovile

Möödunut meenutades nendib Peep, et nagu ikka kõigi asjade korraldamisel, tuleb ka muusikapeo korraldamisel ette raskusi. Näiteks jäädi esimesel aastal halva ilma tõttu korralikku miinusesse. Kuid kõik hea kaalub selle üles. Näiteks esinemistelt saadud emotsioonid. Peep meenutab ühel aastal öösel kell pool neli Käsmu rahvamajas toimunud Anne Türnpu lavastust „Eesti loitsud“, mis pakkus suure elamuse.

Ning välja toob ta ka 2013. aastal öösel kell pool üks alanud ansambli Foxtails Brigade esinemise. „Leidsime nad juhuslikult asendusbändiks ühele ansamblile, keda USA saatkond ei toetanud, sest nad polevat folkbänd. See USA läänerannikult pärit täiesti tundmatu bänd sai aga mu suureks lemmikuks,“ märgib Veedla ja meenutab, et kuna bänd ei saanud nii kaugelt kõiki pille kaasa tassida, nägi ta tükk aega vaeva neile sobivaid „tööriistu“ otsides. 

„2010. aastal pidime festivali lõpetama olukorras, kus meil polnud ei voolu, ei levi,“ meenutab Peep Veedla Viru Folgi kõige ekstreemsemat seika. Siis jõudis pühapäeva õhtul Käsmu torm ning nii ansambli Haydamaky esinemine kui ka muusikafestival lõppesid poolelt palalt. Veedla sõnul jääb see üheksa aasta tagune maru meelde elu lõpuni kõigile kohalolnutele.

Festivalikorraldajatele tõi see muidugi kaasa topeltkulud. Haydamaky jätkas oma poolelijäänud kontserti samas aasta hiljem, kuid ka tormi tõttu allahindlust ei tehtud ning ühe bändi esinemise eest tuli festivali korraldajail maksta kaks korda.

Unistamine Peebule ei meeldi

Tosin aastat Viru Folki näitab, et Peep Veedla käes pole miski võimatu. Sest nagu ta ise ütleb, ei hakka ta unistama, vaid teeb parem kohe asja ära. „Mäletan lapsepõlvest, kuidas igal talvel lugesin Eesti järvede raamatut ja unistasin, milliste veekogude äärde suvel lähen. Suvel tegin aga vaid kolhoosis tööd ja ei jõudnud kuskile,“ muigab Veedla, et unistamine talle ei meeldi.

Tõsi, kui varasematel aastatel on Peepu nähtud festivali ööklubis hommikutundideni jalga keerutamas, siis tänavu pole ta väga kindel, et selleks jaksu on. „57 aastat pole teab, mis kõrge vanus, kuid vananemine on siiski tuntav ja puhkust on rohkem vaja,“ selgitab ta.

 Aga kõigil teistel soovitab ta Viru Folgist viimast võtta, sest hiljem jõuab kodus magada küll. „Kes festivali maha magab, raiskab lihtsalt oma aega,“ märgib Peep.