Kultuur
24. juuli 2019, 06:00

Kiri toimetajalt

Mul on selles mõttes hullult vedanud, et meie Tallinna kesklinna lähedal asuval kodul on suur aed. Õigupoolest on see suisa selline aed, mida pole igal maainimeselgi. Mitmekümne aasta vanused puud, vanad talulilled. Marjapõõsad, kasvuhoone. No täisvärk! Paljud tuttavad, kes meile esimest korda satuvad, on imestanud: vau, selline taluhoov keset linna! Et meil on ka saja-aastane palkmaja, ei kujutaks ma ettegi, et hoovis oleks näiteks kivisillutis või mingid peened klaasist või betoonist vormid. Selle asemel on meil suviti ikka tõeline lopsakus.

Mul on selles mõttes hullult vedanud, et meie Tallinna kesklinna lähedal asuval kodul on suur aed. Õigupoolest on see suisa selline aed, mida pole igal maainimeselgi. Mitmekümne aasta vanused puud, vanad talulilled. Marjapõõsad, kasvuhoone. No täisvärk! Paljud tuttavad, kes meile esimest korda satuvad, on imestanud: vau, selline taluhoov keset linna! Et meil on ka saja-aastane palkmaja, ei kujutaks ma ettegi, et hoovis oleks näiteks kivisillutis või mingid peened klaasist või betoonist vormid. Selle asemel on meil suviti ikka tõeline lopsakus.

Selle aiaga saan ma oma maaeluihaluse peaaegu et rahuldatud. Aga ikkagi mitte täielikult! Juba aastaid olen mõlgutanud linnakanade mõtet. Mul on üks vahva sõber Pille, kes juba aastaid oma linnaaias kanu peab. Ja näitleja Marika Korolevgi kõneles mullu meie ajakirjas oma linnukasvatushobist. Nii et miks mitte, eks ole! Aga kuna meie eelmine koer püüdis aeg-ajalt isegi madalamalt lendavad kajakad kinni ja uus kutsikas Pontu näib olevat veel tugevama jahiinstinktiga, pelgan, et ega kanadel meie hoovis väga pikka kaagutamist oleks.

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99