Lihtsad igapäevased suhtlusvead võivad kooselu tappa – kuidas neid vältida? (6)

PIDEV KRIITIKA PARTNERI PIHTA

Psychology Today soovitab nii paarisuhtes kui ka tööalases suhtluses lähtuda rusikareeglist: 80 protsenti infost, mida kaasinimestega vahetame, peab olema positiivse alatooniga. Ka 20 protsenti, mille moodustab ebameeldivatest asjadest rääkimine, peaks olema konstruktiivne, mitte näägutav, mõnitav ja teist inimest alandav. Negatiivse viiendiku hulka loevad psühholoogid ka partneri kamandamise. Näiteks tasub käskiva lause „Vii prügikott välja!“ asemel kasutada leebemat vormi.

Psühholoog-paariterapeut Aita Keerberg:

„Näägutamine läheb käiku enamasti siis, kui teine teeb midagi korduvalt nii-öelda valesti. Enim praktiseeritakse halavat näägutamist, nagu: „Sa ei osta mulle mitte kunagi nii ilusaid asju kui sõbranna mees“. Ka sõitlev näägutamine on paarisuhtele tüüpiline: „Kas ma pole sulle sada korda öelnud, et nii ei tehta“ või „Sa jääd alati igale poole hiljaks“.

Kui inimene tahab näägutamise harjumusest lahti saada, siis tuleb tal alustada ühest lihtsast mõtteharjutusest: mõelda järele, mis on tema näägutamise sisu, kas tema sõnum teisele on õige või väär. Väide „Sa hilined alati“ on väär, sest me ei saa tegelikult kõiki teise inimese kohalejõudmisi kontrollida. Või kui ma ütlen „Kas ma pole sulle sada korda öelnud“, siis on see jälle väär ja sisutu, sest ma ei ole lugenud ega loe neid kordi.

Teine punkt: kas ma olen teinud oma partneriga kindlad kokkulepped, kuidas me oma kodus või kooselus asju teeme? Kui kokkulepped on tehtud, siis vahel tehakse ka niinimetatud lepingu lisa. Näiteks kui mees unustab või teeb kogemata asju vana, mittesobiva malli järgi, siis naine aitab teda ja ütleb: „Näe, siin läks valesti.“ Kui kokkuleppeid pole tehtud, siis on see minu viga. Kui oleme teinud kokkulepped ja teine neist üldse kinni ei pea, siis ehk sai kokkulepe vale? Taas viga minu kontole.

Ja lõpuks: kui oleme teinud kokkulepped ja teine neist kinni ei pea, siis on ka võimalus, et partner ei pea minust üldse lugu. Kas teen õigesti, kui sellise kaaslasega koos elan?

Kindlasti koguneb mõni viga ka näägutaja kontole. Seega on näägutamine sisuliselt täiesti valedele alustele ehitatud. Kui need vead oleks parandatud, siis ei oleks vaja näägutada. Neile, kes oma elu targasti korraldavad, pole näägutamist paarisuhtesse tarvis. Ja kui juhtub, et see rumal komme on kaasa võetud vanematekodust, siis tuleb sellega ümber käia nagu igasuguse halva harjumusega.“

EBAVÕRDSED VAIDLUSED

Kui üks partneritest on palju sõnaosavam ja oskab paremini väidelda, jääb paratamatult kõikides vaidlustes talle viimane sõna ning teine pool võib tunda ennast kõrvalejäetuna. See, kui sõnakam kaaslane ei oska enda domineerimisele tähelepanu pöörata või seda küüniliselt ära kasutab, võib pikapeale suhtele saatuslikuks saada. Kes naudiks kooselu, kus ta jääb igas vaidluses alla ja tema arvamus ei loe mitte midagi?

Paari- ja pereterapeut Siivi Hansen:

„Erimeelsused on kooselus paratamatud. See, kuidas paar neid lahendab, sõltub kummagi maailmavaatest, temperamendist, väärtushinnangutest. Oma kodust saab iga inimene kaasa käitumismustrid ja kindlad oskused elus ette tulevate olukordadega toimetulekuks. Eneselegi teadvustamata juhivad meie käitumist teadmised, nagu näiteks: parem on teist mitte ärritada. Või: mees/naine on perekonnapea,. Küllap oskab igaüks oma tutvusringkonnast leida mõne inimese, kes on väljaspool koduseinu võimekas isik, kelle arvamust arvestatakse, kuid pere keskel on liigagi tasane.

Igal inimesel on oma tõde ja toimetulekuviis, mis võib olla vägagi erinev kaasa arusaamast, milline on asjade nii-öelda õige käik. Igal kunstnikul on oma käekiri, niisamuti ka igaühel meist. Olukorras, kus üks partner on võtnud vastutuse mingi ülesande eest, võib tema kaasa parimal juhul pakkuda oma teadmisi ja nägemust lahendusest. Tegija võib võtta hea nõu vastu, aga ei pea seda tegema. Inimesele on tähtis ka protsess ja lõpuks loeb ju tulemus. Isiklik kogemus on oluline oskuste paranemise ja eduelamuse jaoks. Kui kaaslane suhtleb partneriga targema vanema positsioonilt, siis on kas avalik või varjatud konflikt paratamatu. Ükski täiskasvanu ei taha, et temaga suheldakse kui lapsega. See on alandav.

Kui keegi suhtes kogu aeg juhib ja oma tahtega peale jääb, siis ei too see kuidagi kaasa oodatud korda ja õnnetunnet. Jääb märkamata vaikiva partneri pingutus ühist elu tasakaalus hoida ning süveneb kummagi üksinduse ja lootusetuse tunne. Valides partneri, saate selle, mis teid võlub ja mida armastate. Saate aga ka selle, mida ei oodanud – ta erineb teist, ei mõtle ega tegutse nii nagu teie. See on loomulik, mis sest, et ärritab. Tema kannatab teid ka ära.

Tasakaalus paarisuhe eeldab, et austaksime partneri valikuid ja otsuseid, et tema saaks austada ka meie omi. Tähtis on, et avaldaksime oma arvamust ja jagaksime tundeid. Sel juhul saab ta meiega arvestada, kui see talle õige tundub ja sobib. See põhimõte peab olema vastastikune.“

KÕIGEPEALT TÖÖ, SIIS ALLES MUU

Kas mäletate Jane Tennisoni, Lynda La Plante'i menuraamatu ja teleseriaali „Peamine kahtlusalune“ peategelast? Suurepärast uurijat, kellel aga eraelu kuidagi ei sujunud, kes kallimaga õhtust süües rääkis vaid oma mõrvajuhtumist ning perekondlikul jõuluõhtul tahtis isa-emaga suhtlemise asemel järele vaadata oma teleesinemist? Tennison on valus ja realistlik näide töönarkomaaniast. Kuidas seda leevendada? Kui partner istub pärast tööpäeva koduski õhtud ja ööd läbi arvutis ja vastab töömeilidele, siis kuivab kokku võimalus normaalselt rääkida ja omavahel aega veeta.

Suhteterapeut ja koolitaja Sille Jõgeva:

„Kõik saab alguse inimese suhteteadlikkusest ja sellest, kas võetakse vastutus oma elukvaliteedi eest. Tööle kauemaks jäämine pole enamasti probleem armumisfaasis. Siis on pigem vastupidi: töö segab koosolemist ja tehakse kõik, et töölt kiiremini kallima juurde jõuda. Paraku puudub paljudel teadmine, et pärast armumisfaasi ootab meid ees konfliktifaas ning et tegu on igati normaalse ja vajaliku faasiga, et liikuda edasi sügavama, lähedasema ja tugevama suhte poole.

Kui paaril pole teadmisi ja oskusi, kuidas konfliktid suhte kasuks keerata, siis jäädakse konfliktifaasi kinni. Koos olemine muutub ebamugavaks, sest lahendamata tülide tulemusena kogetakse aina tihedamini üksindust, mittemõistmist, hirmu, viha, ärritust, ebaõiglust ja teisi valusaid tundeid. Järjest enam tekib teemasid, mida hakatakse vältima, ning turvaline emotsionaalne kontakt muutub harvemaks. Töö on siinjuures hea väljapääs, et mitte tegelda ebamugavate tunnetega ja olukordadega, mis käivad üle jõu. Tööl antakse meile enamasti selged juhised, tunnustatakse heade tulemuste eest ning saame tunda end eduka, väärtusliku ja olulisena. Miks peaks minema koju, kus ees ootab pingeline õhkkond, kui saab rahulikult jääda kauemaks töö juurde ja tunda end hästi.

Töö on vajalik, et igapäevaelu toimiks, ja enamasti pole kurja juur tööle kauemaks jäämises, vaid selles, et suhe on muutunud ebamugavaks. On juhtumeid, kus üks pool seab tingimuse, et partner peab tulema igal õhtul kella kuueks koju, ja partner teebki seda pere huvides, kuid see ei lahenda probleeme. Enamasti valitakse siis mõni muu võimalus põgenemiseks. Selle asemel, et võtta ette mõni arutamist vajav teema ja leida turvalise dialoogi abil üheskoos mõlemale sobiv lahendus, kasutatakse väljapääsuna televiisori vaatamist, lugemist, sportimist, koristamist, sotsiaalmeediat, meelelahutust, mõnuaineid, suhtlemist sõpradega, pühendumist lastele või lemmikloomadele.

Suhe on justkui elav organism, mille eest tuleb pidevalt hoolt kanda. Suhte arendamine on sarnane mis tahes muu alaga. Kui soovite omandada näiteks jaapani keelt, oleks mõistlik minna kursusele, harjutada iga päev, omandada uusi sõnu ja reegleid. Samamoodi tuleks suhte jaoks treenida hinnanguvaba kuulamist, emotsioonide ja ajajuhtimist, prioriteetide seadmist, stressi maandamist jne. Teie partner on teie parim õpetaja ja tervendaja, kuid seda vaid juhul, kui olete valmis koos õppima ja arenema.“

VÄHENE EMPAATIA

Sügav huvi partneri vastu on iga kooselu alustala. Teadmine, et teise peale saad alati loota, et ta toetab ja lohutab. Kaaslaselt võiks iga päev küsida: „Kuidas sul päev läks?“ Ja siis ka kuulata tema vastust, mitte vaadata samal ajal telerit või lugeda ajalehte. Klienditeeninduses peame elementaarseks viisakuseks, et suhtlemisel vaadatakse otsa, ent oma tähtsaimas suhtes ei tule tihti selle pealegi.

Tervendaja ja blogija Ingrid Prass, kes kirjutab oma ajaveebis Manaratas ka psühholoogiateemadel:

„Empaatia arendamisel on kõige olulisem harjutada end partnerit teadlikult kuulama. Kuulake kogu sõnumit, mida teine inimene püüab edastada. Kuulake kõrvadega – mida ta ütleb ja mis tooni kasutab? Kuulake silmadega – mida ütleb tema keha, kui ta räägib? Kuulake intuitsiooniga – mida te arvate, et ta tunneb, ja kas teile tundub, et ta jätab midagi olulist rääkimata? Kui kahtlete, kas saite partnerist õigesti aru, paluge tal selgitada oma vaatenurka. See on ilmselt kõige lihtsam ja kohesem viis teise inimese mõistmiseks, aga leiab kahjuks vähe kasutust. Nii ei pea te ise välja mõtlema, mis on teise inimese soovid ja vajadused.“

MITTEMEELDIVATEST ASJADEST VAIKIMINE

Tülitsemine ei tähenda alati seda, et suhe on lõppemas. Tegelikult ennustab lahkuminekut hoopis tülide vältimine. Ebameeldivustest sõpradele rääkimine võib mõjuda vabastavalt, kuid ei aita suhtemuresid lahendada. Kõige mõistlikum on alati rääkida partneriga otse. Usaldage oma kallimat, olge temaga avameelne, siis vastab ta samaga.

Muidugi ei mõju hästi ka pidev vaidlemine. Et negatiivsuse ringist välja murda, on tähtis rahuneda. Kui oleme vihased, siis pole meie aju võimeline probleemidele lahendust leidma – ratsionaalselt mõelda suudame alles pool tundi pärast vihapurset.

Ravitseja ja suhtenõustaja Alexis Varnum:

„Paar, kes ei tülitse, on teadlaste hinnangul eluvõimetu. Kooselus on kõige ohtlikum, kui omavahel pole enam millestki rääkida ning isegi tülitseda on igav. Iga hinna eest konfliktide vältimine võib probleemid väga suureks kasvatada. Toimivas kooselus on tülid osa teekonnast. Tülitsedes ei võitle te mitte omaenda tõe eest, vaid tegelikult üritate säilitada „meiet“. Riidude kaudu vabanetakse taagast, mis suhet lammutab, ja antakse võimalus luua midagi uut. Õnnelikus kooselus elavad paarid tülitsevad siiski harvemini ja oskavad kergemini leppida.

Kõik rääkimata jäänud probleemid muudavad suhteruumi kahe inimese vahel ebaturvaliseks, lõhuvad lähedust ja intiimsust. Iga vale tuleb kord välja ning siis on kahju ja haiget saamine suurem, kui oleks olnud tõtt rääkides. Ausus ei ole see, kui ütleme teisele lihtsalt halvasti. Ausus on see, kui räägime, mis meiega toimub, oma tunnetest ja vajadustest. Eriti halvasti mõjub kooselule intiimelu probleemidest möödavaatamine.“

HÄVITAV NUTISÕLTUVUS

Üheks suuremaks paarisuhete lõhkujaks on Psychology Today väitel muutunud pidev nutitelefoni näppimine. „Facebooki lehitsemine mõjub kooselule hävitavalt, sest teie kaaslane tunneb end kõrvalise ja ebavajalikuna,“ hoiatab ajakiri. Arvutis istumisega on lihtsam võidelda – arvuti saab näiteks õhtul kindlal ajal kinni panna. Aga telefon on ju pidevalt elutoa laual ja nii raske on mitte vaadata, kui see saabunud meilist või sõnumist märku annab.... selle asemel, et oma elukaaslasega vestelda.

Psühholoogiline nõustaja ja koolitaja Õnne Aas-Uudam:

„Üks põhjus, miks meil on niivõrd raske ennast kõigist digividinatest eemal hoida, peitub meie aju uudsusekallakus. Oleme inimestena bioloogiliselt sellisel moel üles ehitatud, et kõige uuega kohanemiseks ja ellu jäämiseks peamegi olema uudishimulikud, saama infot välismaailmast, seda töötlema ja tegema järeldused. See tähendab, et satume elevusse uutest stiimulitest ning nutiseadmetes ringi toimetamine pakub me ajule rahuldust. Rahuldus – olgu see siis uus sõnum, uudis, e-kiri, Facebooki postitus, meeldimisteade, mängus uuele tasemele jõudmine või muu – tuleb aga juhuslikult, mis hoiabki meid vidinast sõltuvuses. Ajus käivitub dopamiini nõiaring, kus sarnaselt teiste sõltuvustega on vaja üha enam ja enam nii-öelda tasustamisest saadavat mõnu.

Teiselt poolt annab nutividin võimaluse eemalduda, olla omas mullis. Pärast väsitavat ja suhtlusrohket tööpäeva ongi ehk hea vaheldus olla omaette ja mängida online-mänge, sirvida värskeid uudiseid või vaadata kassipilte. Põgenetakse aga ka reaalsuse eest, olgu selleks siis probleemid tööl, mure tervisega, keerulised suhted laste või kaasaga.

Nutitelefonide pidev näppimine tekitab partneris tunde, et ta pole oluline, teda justkui polekski toas, teda tõrjutakse või ignoreeritakse. Seda on raske taluda ja see teeb haiget. On leitud, et partneri poolt tõrjumist kogetakse sama valulikult kui reaalset füüsilist haigetsaamist, mis kordudes mõjub halvasti üldisele meeleolule, enesehinnangule ning mille tagajärjeks võib olla isegi depressioon.

Esimeseks sammuks muutuste teel on oma tunnete ja mõtete teadvustamine. Mis see on, millest ma ilma jään, kui mu partner on meie ühisel ajal telefonis? Millist suhet ma vajan, et olla õnnelik? Muidugi tasuks kriitiliselt üle vaadata ka enda digikäitumine – kas ehk haaran minagi telefoni iga häälitsemise peale pihku? Teiseks tasub seista oma vajaduste eest: kui olete jõudnud selgusele oma tunnetes ja selles, kuidas partneri käitumine teid mõjutab, siis rääkige sellest! Rääkige mina-keeles ehk iseenda eest, kaaslase käitumist maha tegemata,. Kui tunnete end üksildasena, siis nii öelgegi. Või kui tunnete end mitteolulisena, siis andke sellest teada.

Järgmisena tasub kuulata ka oma partnerit, tema seisukohti, mõtteid ja tundeid. Teineteise hinnanguvaba kuulamine suurendab vastastikust mõistmist ning sealt saab edasi liikuda probleemi lahenduseni. Ehk oleks mõistlik teha kokkulepped, millal ja kus on teie paarisuhtes digivaba aeg. Näiteks õhtu- ja hommikusöögilauas, magamistoas, koos kohvikus või külas käies. Või miks mitte pidada nutivaba laupäeva? Iga paar saab teha oma kokkulepped ning ühiselt neist ka kinni pidada.“