Lugejakiri | Mind koolis kiusanud naine on juba pensionieelik, kuid terror pole lõppenud. Õnnetuseks elame samas majas... (25)

"Olen titest saadik selle koolikiusajaga ühes majas elanud. Ta on olnud terve elu minu naaber. Õnnetuseks käisime ühes koolis ja veel suuremaks õnnetuseks sattusime ka ühte klassi. Ei tea mina, mis hood temal lapsena peale tulid, aga tal oli mind vaja alailma kiusata," kirjutab Heli. 

Heli sõnul oli tema lapsepõlves kahjuks aga nii, et viga otsiti ohvrist, kiusaja ei olnud kunagi süüdi. 

"Kiusaja suutis mitmed teisedki klassikaaslased kaasa utsitada. Sealjuures ühe viielise õpilase. Nii mind kiusati, järjepidevalt..." 

Heli seisis enda eest alati, kuni ühel hetkel oli kiusupunnil suu kinni. Enam ta midagi ei öelnud, ainult põrnitses endamisi ning podises omaette Helist möödudes. Mida täpselt, ei tea Heli siiani. 

 Küll aga on väikese füüreri kiuslik loomus kandnud edasi täiskasvanuikka. 

"Sõber ei oska ta kellegagi olla. Ei osanud lapsena, ei oska ka praegu. Ta lipitseb nagu mingi libekeel. Ja pugemine on üks tema märksõnadest. See käib tal kellegi halvustamise läbi. Isegi nüüd veel, pensionieelikuna, jätkab ta kõike, millega lapsena alustas!" imestab Heli. 

Heli usub, et põhjus peitub selles, et kiusaja teod jäid omal ajal karistuseta. Nii hakkaski ta oma käitumist normaalseks pidama, saamata aru, et vigu pole tarvis alati otsida teistest, vaid tuleb ise selgete silmadega peeglisse vaadata. 

"Lapsepõlves keegi temaga ei tegelenud ja nüüd on keeruline. Olen sel teemal isegi sotsiaaltöötajaga rääkinud, ta laiutab käsi." 

Lisaks sellele, et Heli elab kiusajaga samas majas, on seesama naine olnud aastaid korteriühistu juhatuse liige. Paljud otsused sõltuvad temast. 

"Võim on nii tugevalt pähe hakanud ja kiusutahe kasvanud! Kahjuks ei saa aga ühtki otsust langetada enne, kui üks haige inimene ei saa aru, et ta on haige ja vajab abi ega sobi juhi kohale. Suurim sigadus on lubada tal jätkata."

Proual on kombeks kõiki temast teisiti mõtlejaid ähvardada kohtuga. Kui mitte otse ühistu koosolekutel, siis hiljem trepikoja seintele kirjakesi kleepides või neid majaelanike postkasti poetades. 

"Loodetavasti teeb ta oma lubadused lõpuks teoks, sest kaotus on selge. Majaelanikel on piisavalt materjali, mis näitavad, kuidas asjad on."