Foto: Erakogu
Merle Luik 17. juuli 2019 06:00
Ema ja sugulased on rääkinud, et olin väiksena selline … kuidas öelda, kuldlaps. Minuga polnud vaja ülemäära tegeleda, sest leiutasin endale alati ise kuskil kapi taga või vaikses nurgas mõne mängu ja võisin üksipäini mõne asja kallal tunde nokitseda. Seepärast ei mäleta ma ka, et mul lapsena mingeid suuremaid õnnetusi oleks juhtunud. Paar korda läksid putukahammustused mädanema, mäletan. Aga ei murtud luid ega välja kukutud hambaid.

Ema ja sugulased on rääkinud, et olin väiksena selline … kuidas öelda, kuldlaps. Minuga polnud vaja ülemäära tegeleda, sest leiutasin endale alati ise kuskil kapi taga või vaikses nurgas mõne mängu ja võisin üksipäini mõne asja kallal tunde nokitseda. Seepärast ei mäleta ma ka, et mul lapsena mingeid suuremaid õnnetusi oleks juhtunud. Paar korda läksid putukahammustused mädanema, mäletan. Aga ei murtud luid ega välja kukutud hambaid.

Mu vanem õde oli ilmselt väheke suurem röövel, sest temaga ikka üht-teist juhtus. Ja huvitaval kombel tekkisid katastroofiolukorrad ikka suviti, maal vanaema juures olles.

Näiteks tuli tal ükskord «geniaalne» mõte minna ja kiskuda suure õuekoera hammaste vahelt ära kont. Koer oli muidu väga sõbralik, aga see etteaste talle ilmselgelt meeltmööda ei olnud. Ka 45 aastat hiljem on armi mu õe käel näha. Hea, et tookord labakäsi otsa jäi!

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad