MARILYN JURMANI BLOGI | Puhastumine: maskid hakkasid langema ja esimesena saabusid pisarad (8)

Raphaelle Romana, koolituse juhendaja, hoiatas juba esimesel päeval, et muutuseks on vaja 21 päeva.

Mulle tuleb eredalt meelde enda 200tunnine joogakoolitus neli aastat tagasi. Tegelikult ma ju ei plaaninud üldse hakata joogat õpetama, lihtsalt tundsin, et elu sellisena, nagu ta tol ajal oli, mind enam ei teeninud. Tundsin kutset, et midagi võiks olla teisiti, isegi teadmata, mis täpselt.

Jooga pidavat ju hea olema, isegi Julia Roberts kiitis, et maru tore on. Minu kogemus oli see, et mõnus on ennast painutada, aga mingi vaimse meelerahuni ei olnud ma iseseisvalt jõudnud. Pigem oli vahetult enne koolitusele minekut meelerahu eriti kõikuv. Põhimõtteliselt kohe, kui ma nägin Facebookist, et selline koolitus toimub, ei kahelnud ma kordagi ja registreerisin ennast sinna vist esimesena.

Seda ma silmas peangi, et nendes õpilastes on juba mingi valmidus transformatsiooniks, et see saaks nii kiiresti üldse juhtuda.

Koolitusel olin ma tegelikult ka nagu puhas leht. Kolm aastat praktikat selja taga, aga tegelikult olid teadmised täiesti null. Hakkasin kõigega ikka üsna otsast peale. See võib-olla on vahel isegi lihtsam, kui siis, kui juba on mingid väga tugevad uskumused kinnistunud. Kuigi ka siis on midagi juba valmis, et muutus saaks toimuda. Esimesel nädalal ma vaatasingi kõiki ja kuulasin lugusid, umbes nii, et millest te räägite. Kõik avanesid ja tuhnisid oma hinge sügavaimates soppides ning mina muudkui korrutasin, et mul on kõik hästi, ma tahaksin lihtsalt kätel seista.

Ilmselgelt ei maksnud ma suurt osavõtumaksu, et lihtsalt kätel seista, aga tol hetkel ma mõtlesin, et kui nüüd selle kätelseisu selgeks saaksin, siis ilmselt läheks mul elus palju paremini. Oh, oleks ma vaid siis teadnud, milline sõit mind ees ootab! Aga parem ongi, et ma ei teadnud, kes teab, kas oleksin üldse julgenud seda ust avada. Teades, et ma soovin muuta oma elukutset ja hakata tegelema hoopis millegi uuega.

Jooga on minek algusesse tagasi. Teekond iseendasse. Olles elu jooksul end ehtinud kümnete kui mitte sadade maskidega, on alguses ikka hirmutav teada saada, mis seal maski taga peitub, ja mõelda, kas mulle üldse meeldib see inimene.

Koolituse teisel nädalal hakkasin ka mina aru saama, mis seal maski taga võiks olla, ja tibusammudega jõudma lähemale sellele, mida nüüd, neli aastat hiljem, tahan suure rõõmuga jagada ka teistega.

Kui maskid hakkasid langema, siis jah, esimesena saabusid pisarad. Aga nagu Raphaelle ütleb, siis see on puhastumine. Silmad puhastuvad, et näeksin selgemalt, mida ma tahan, kes ma olen ja mida ma vajan. Tõepoolest – on suur õnn jagada seda ka teistega.