KEEGI EI PEA KANNATAMA: Paljudel juhtudel on perevägivalla ohvril valehäbi endale ja teistele tunnistada, et ta on kannataja. Eriti puudutab see mehi, sest ühiskond pole harjunud neid ohvrina nägema. Kuid üksnes mõistmine, et vägivalda ei pea taluma, annab tõuke muutusteks.Foto: Vida Press
Suhted
13. juuli 2019, 00:01

12 AASTAT KANNATUSI: õudne kooselu vägivaldse naisega (235)

„Olen elanud 12 aastat sellise naise kõrval, kes on olnud verbaalselt, psüühiliselt ja füüsiliselt vägivaldne nii minu, laste kui ka oma vanemate vastu. Nüüd julgen tunnistada, et tegelikult ma kartsin teda. Mõtlesin tihti lahkumise peale, kuid ma ei julgenud, laste pärast. Kartsin, mis nendest siis saab, kui ma ära lähen,“ tunnistab 47aastane Arvo, MTÜ Ühendus Isade Eest üks eestvedajaid.

„Olen elanud 12 aastat sellise naise kõrval, kes on olnud verbaalselt, psüühiliselt ja füüsiliselt vägivaldne nii minu, laste kui ka oma vanemate vastu. Nüüd julgen tunnistada, et tegelikult ma kartsin teda. Mõtlesin tihti lahkumise peale, kuid ma ei julgenud, laste pärast. Kartsin, mis nendest siis saab, kui ma ära lähen,“ tunnistab 47aastane Arvo, MTÜ Ühendus Isade Eest üks eestvedajaid.

Ebavõrdses ja alandavas paarisuhtes elavad mehed peaksid hakkama rohkem pead tõstma ja häält tegema, innustab Arvo. „Ja abi otsima. Meest on pideva vaimse vägivallaga võimalik trampida nii sügavale mutta, et üksinda sellest välja rabelda on praktiliselt võimatu. Aga välja rabelema peab, sest kooselul vägivallatsejaga pole perspektiivi.“

Arvo teab oma kogemusest, kui raske on vägivaldses kooselus elavatel meestel abi leida. „Lõime oma ühendusegi selleks, et teadvustada probleemi ja üritada viia abivajajad kokku spetsialistidega, kes saaksid neid konsulteerida,“ räägib MTÜ Ühendus Isade Eest juhatuse liige.

Edasi lugemiseks: