Aastakümneid laulu- ja tantsupeomärke kogunud Mart Puust otsib oma haruldasele kogule kosilast (2)

 «Ma pole seadnud eesmärgiks omada, vaid talletada,» lausub Mart Puust. Mehe aastatepikkuse töö ees laulu- ja tantsupeomärkide kogumisel tuleb müts maha võtta.

Mardi (73) sõnul on kollektsionääre kolme liiki. Ühed püüavad kogumise teel midagi talletada, lähevad teemasse süvitsi ja tutvustavad oma kollektsiooni ka teistele. Teised on kogumispisikuga nakatunud ja neil on tugev omandamiskirg. Samas korjavad nad neid pigem sokisäärde. Kolmandad on pigem spekulandid – otsivad ja kauplevad. Ja kui silmapiiril terendab kasu, müüvad enda omanduses oleva asja edasi. Mart on enda sõnul pigem esimest tüüpi.

Kogumine aitas Eesti asja hoida

Mart hakkas kogumise vastu huvi tundma kuueaastasena. Juba siis ei olnud tema eesmärk asju lihtsalt kollektsioneerida, vaid kogumise kaudu saada osa ajaloost. Nii oli tal juba üsna noore poisina näiteks postmark Konstantin Pätsi portreega. «Selliste asjade kogumine võis toona paksu pahandust kaasa tuua, Pätsi portreega asjade omamine oli ju üldse keelatud,» nendib mees. Aga ema toetas poega igati ja nii kasvas tasapisi huvi Eestiga seonduva vastu. Mardi sõnul oli see võõra võimu all elades üks vorm tänapäeval nii igapäevase Eesti asja hoidmiseks.

Saatuslikud 1970ndad