sõber on see, keda sa ei reeda ja sõpra ei saa otsida, see on sinu kaitseinglite töö - sõber sulle anda ja sinu tarkus- tunda ära sõber. Armastus - see peaks olema midagi väärtuslikku. Kõik ju armastavad kui abielluvad, hakkavad kooselama "armastusest" ja petavad, valetavad, on hoolimatud. Seega armastus on tühine sõnakõlks sõprusega võrreldes .
Sa defineerid sõprust ja armastust kuidagi erinevalt. Sinu armastus tundub mulle vaid kiindumuseks. Kiindumus jahtub, asemele tuleb sügavam armastus, kust ei lõpe kunagi sõprus. Kas armastajad ei saa samas olla sõbrad? Kui ei, siis mis armastus see on? Või vastupidi, mis sõprus see on. Sellist sügavat armastust kohtab alles vanas eas. Kus teisest ilma jäädes alles tajud õiget armastust.
Täiesti nõus eelnevaga kuid armastus on olemas aga see vajab keha keemiliselt sobivat partnerit sest siis avanevad tsakrad ja saad otse ühenduse kõiksusega ja kui kaks inimest on koos armastuse nimel siis tekib sinna kolmas ehk jumal ja hing heliseb ja sul on koju jõudmise ja täitumise tunne... See on võimas kuid hind on kallis..
Kahju, et me ei soovi sõpra. Kallimat aaret kui sõber, pole maailmas olemas. Ihkame ikka müstilist armastust. Armastust pole olemas - on olemas armumine, see õnnis tunne, mida tahaks ikka ja ikka kogeda. Õnneks on vaja, et armumine kasvaks üle sõpruseks - hoolivuseks, põhjani aususeks. Nii abielus kui elus üldse. Sõber leida - see on suurim õnn. Armastus on kõige ebapüsivam asi, sest sisaldab nagu omandamist.
KOMMENTAARID (9)