LAULU- JA TANTSUPIDU | Põllega rõivakomplekti kandmisel järgi vanu traditsioone! (1)

Põlle õmblemiseks võeti materjaliks ruudukujuline riidetükk. Suurus olenes naise kehamõõtudest. Eriti õhukesest materjalist põll pidi olema lai, ulatudes puusadeni või isegi pooleldi, kattes puusad. Põll pidi kindlasti ulatuma 15 cm seeliku allservast ülespoole ja kanga laius koguti värvli alla kokku. Et põlle kandmine oli naisele auasi, pandi võõraste sekka minnes ette oma kõige ilusam põll, nii sai näidata jõukust ostumaterjali hankimisel või häid käsitööoskusi. Kaunistused paiknesid põlle alumisel kolmandikul, nii paistsid need välja ka siis, kui seljas oli pikk-kuub, ning astudes vilkus põll kuue hõlmade vahelt välja.

Põll, põld ja viljakus
Levinud kombestiku järgi pandi põll pruudile ette pulmade ajal. Põlle pani ette pruudisaatja ja peigmees pidi paelad kinni siduma. Pruudisaatja ütles: "Tule, pane paelad kinni, ma ei tea, kui paksuks te tahate lasta teda minna." Pulmapeo juurde kuulus ka põllelappimine ehk noorikule rahakogumine. Kuusalust on kirja pandud, et selleks võeti mõni vana põll: Põll pidi lagund olema, et lappe peale panna. Peigmees pani kõige esimeseks. Pulmas põlle ette saanud naine ei võinud hiljem enam ilma põlleta kodust välja minna. Arvati, et see on ohuks viljakusele, nii endale kui ka talu põllumaale.

Põllesid oli igal naisel mitu, sest see oli naisterahva oluline riietusese. Põlle pidid kandma ka need naised, kelle laps oli sündinud väljaspool abielu. Neiud sidusid põlle ette ainult mustemat tööd tehes. 1879. aastal Nissis sündinud Juuli jutustas muuseumitöötajale, et neiuna kodus tööd tehes pidas ta põlle ees. Kui läks loomi välja ajama ja unustas põlle ette, siis keeras põlle kähku üles – muidu poisid naersid. Küsisid: "Kas kesapõllul ka värav ees?" 19. sajandi teisel poolel hakkasid Lääne-Eesti saartel leerist läbikäinud neiud samuti pidulikul puhul põlle ette siduma. Sama sündis ka Setomaal koos uue moerõiva, sukmani selgapanekul.

Põllemood Eestimaa eri paikades
Nagu teisedki rahvarõivakostüümi osad, on ka põlled endas kandnud nii ajalisi kui ka paikkondlikke erisusi. Näiteks 18. sajandil ja 19. sajandi alguses olid moes rohelised villased põlled. Kõige kättesaadavam põllematerjal oli aga valge linane kangas, mida kaunistati olenevalt paikkonna moemaitsest – Võrumaal ja Lõuna-Tartumaal punaste sisse kootud või peale tikitud kirjadega, Kesk-Eestis pilutikandiga, idapoolsed mulgid villase mitmevärvilise tikandiga, Mustjala naised valge ristpistetikandiga, Pärnumaal kangaotsapitsiga.

Väga levinud olid narmaskaunistused põlle alumisel serval – valgel linasel põllel olid valged või valged-punased rühmitatud narmad. Sõrve poolsaare Anseküla ja Jämaja kirjudel sitsipõlledel olid narmad villasest lõngast.

Kui kaunistuseks kasutati pitsi või paela, siis need seati põlle alläärde ja veidi mööda mõlemat külge ülespoole. Üks viis põllesid ehtida oli õmmelda ilupaelad põlle alumisest otsast põigiti üle. Kasutati kitsaid ja laiu kardpaelu, siksakpaelu, aga ka värvilisi siidpaelu.

Mõned pidulikud linased põlled olid ka kaunistusteta. Need olid peenetriibulised põlled, kus valgele oli lisaks 1–2 värvitooni ja kangas oli kootud peenest linasest niidist. 19. sajandi lõpupoole olid moepõlledeks ka nn rootsi riidest ehk kaht värvi ühelaiuste pikitriipudega põlled.

Hiiumaa pitsilised põlled
Pühalepas ja Käinas kantud põlledel oli riide vahele õmmeldud pits. Mõnel põllel oligi kangas ainult pitsiribasid ühendavaks vahetükiks. Erandlikuks teeb need põlled heegelpits, mida rahvarõivaste juures kohtab väga harva. Oli ka põllesid, millele oli alla äärde õmmeldud volangitaoline jätk. See oli kas põllega sama või eri värvi. Näiteks Hiiumaal Emmastes ja Reigis oli valgetel põlledel jätk erksavärvilisest volangi seatud puuvillase riideribast.

Muhu põllede pidulik pillerkaar
Kitsa paikkondliku omapäraga olid Muhu saare rõivad ja ka põlled. Mustade kurrutatud seelikutega kanti triibulisi villaseid põlli, millest sai alguse ka Muhu naiste üleminek ühevärviliselt seelikumoelt triibuseelikule. Vanad Muhu triibuseelikud on peaaegu äravahetamiseni sarnased triibulise põllekangaga. Silmapaistev on Muhu põllede alumine osa ehk põlle alane. Olgu need vanad villased triibulised või oranžide ja kollaste seelikutega kantud ühevärvilisest või kirjust atlass-siidist, ikka on põlle alasele pööratud erilist tähelepanu.

Et kogu seda tikandite ja paelte pillerkaart hästi näha oleks, õmmeldi pealisriide ja alase voodri vahele umbes 20 cm kõrgune papitükk, mis aitas põlle alast ilusasti laiali hoida, ja kaunistus oli selgelt näha. Hilisema, kollase seeliku juures kantud põllele enam eraldi alast ei tehtud, kuid põlled olid sama fantaasiarohked ja ilusad kui varasemadki.

Erilised olid ka Muhu pulmapõlled. Üleni voodrile õmmeldud punased põlled olid tähendusrikaste tikandite, nööpide ja klaaspärlite sekka pandud kuljustega, mis käies kõrisesid ja pidid pruudist halva eemale tõrjuma. Kuljuste riiete küljes kandmise komme jäi muhulastele oletatavasti külge keskaja moest.

Mis tänapäeval argine, see vanal ajal pidulik
Üsna kummalised tunduvad marlitaolisest materjalist põlled, millele kinnitati jämedate erksavärviliste villaste lõngadega lilli. Laadakaubana olid sellised levinud eriti Põhja-Eestis. Kadrina rahvariiete kandjad on nad tänapäevalgi populaarseks teinud. Muuseumikogusse on selliseid põlli saadud mujaltki, näiteks Saaremaalt, Pärnumaalt, Tartumaalt.

Põlleriidena hinnati väga ka õhukest valget puuvillriiet ehk nagu siis öeldi, klaarriiet. Muuseumisse on jõudnud lihtsaid ühevärvilisi, aga ka helepunase koekirjaga klaarriidest põlli, mida on kaunistatud paari-kolme nöörvoldiga. Pidulikku kohta minnes tärgeldati need põlled eelnevalt. Vanal ajal peeti ilusaks ja pidulikuks ka kirjust sitsist põlle. Ilusatest sitsipõlledest oskavad Kihnu naised lugu pidada tänapäevalgi.

19. sajandi lõpupoole hakati just põhja- ja läänepoolses Eestis valmistama valgeid kalingurist põlli, mida hakati kaunistama moelehtedest võetud mustritega ja alla serva õmmeldud sakilise heegelpitsi või õhulise puuvillase vabrikupitsiga. Selliseid põlli sobib tänapäeval rahvarõivaid kandval naisel ette siduda kas ruudulise või põikitriibulise seeliku ette, mõnel puhul ka hilise pikitriibulise seeliku juurde.

Kas teadsid?
19.–20. sajandi vahetusel hakkasid põlle ette siduma ka neiud. Sellise muutuse sisseviijaks olid mõisad, kes panid noored teenijatüdrukud vormiriiet kandma. Rahvariiete kadumisel tuli uue moega ka uus põllemood. Kandma hakati rinnalapiga, õmblusringides õpitud uute käsitöötehnikatega kaunistatud valgeid nn perenaisepõlli või siis vöölt rippuvaid musti, enamasti tüllpitsikaunistustega moepõlli.

Artikkel ilmus ajakirja Käsitöö aprill-mai numbris.