Heli Vahing: teater ja laulmine tähendab seda, et närvid on kogu aeg pingul

«Võib-olla ongi minu loomuses olla üksildane,» sõnab näitleja ja lauljana tuntud Heli Vahing. Naine on juba aastaid vahetanud prožektorikiirtes laval säramise sootuks müstilisema keskkonna vastu.

Helit mäletame nii Vanemuise kui ka revüüteatri Bel-Etage lavalt, aga ka veerandsaja aasta tagustelt suurkontsertidelt, kus ta Onu Bellaga laineid lõi. Kindlasti ei tea aga paljud, et juba pikki aastaid on artisti stiihiaks vanad raamatud, ja just vanaraamatute spetsialistina ta Tallinna ülikooli raamatukogus töötabki. See tähendab, et kuigi Helil on ette näidata ka mõnus kabinet, möödub suur osa tööpäevast maa all akendeta ruumis.

«Pärnu tüdrukuna olen rannas küll ja küll viibinud. Hommikust õhtuni,» muigab ta. «Olen klaustrofoob, kuid Jumala abiga sain selle tunde ületatud. Nii et nüüd ihuüksinda maailma kõige üksildasemas paigas olla – pole midagi hullu. Olen sellega harjunud. Kui mind ühest keldri hoidlast järgmisse on suunatud, uurin alati kohe järele, kuidas ma hädaolukorras sealt välja saan. Inimene valmistab end ju vaimselt kõigeks ette,» lisab naine naljatamisi.